Ja maailm ei väsi üllatamast...

Olen nüüd juba natuke üle kolme aasta Kataloonias elanud ja kohati on selline tunne, et ega siinne elu mind enam millegagi üllatada ei suuda. Jah. Ulatuslikud meeleavaldused, millel ei ole mingisuguseidki tagajärgi on tavalised. Et korrumpeerunud poliitikud ei kavatsegi tagasi astuda on täiesti normaalne. Samamoodi pole üllatav, et osa elanikkonnast peab olulisemaks seda, et härjavõitlused kuulutataks osaks kultuuripärandist, kui katalaanide õigust referendumile... Kõi see on täiesti normaalne. Ja siis...

Lugesin täna hommikul kohalikku lehte ja... Üllatusin. Lausa suure algustähega! Silma hakkas suur pealkiri "7-aastane vangistus neiule, kes oma klaverimänguga naabrit segas". Mida??? Kuidas??? Ei suutnud vastu panna. Lugesin artikli läbi. Tuleb välja, et noor neiu, kelle hobiks paraku klaverimäng, segas harjutamisega naabrit. Segas. Naabrit. Ühte naabrit. Teda ähvardab 7-aastane vanglakaristus. Tõsiselt?

Ma tõesti ei oska seda mõista. Neiu ütleb, et investeeris korraliku summa, et ruum, kus ta harjutab, helikindlaks muuta. Ta ütleb, et kattis klaveri tekkidega, et heli summutada ja üritas võimaluste piires väljaspool kodu harjutada. Kahjuks ei ole klaver selline pill, mille saaks kaenlasse haarata ja endaga kaasa võtta. Aga naaber ütleb, et neiu harjutas meelega. Et tema elu on viimaste aastate jooksul olnud tõeline Kolgata tee... Et keegi ei ole tema korduvatest kaebustest välja teinud. Keegi ju siiski on... 7-aastane vangistus klaverimängu eest. Et õiglus pääseks võidule!

Kui keegi neid ometi õpetaks...

Viimastel nädalatel olen endalt korduvalt küsinud, miks ma ometi õpetajaks tahtsin hakata. Kas tõesti midagi muud oma eluga peale hakata ei ole? Milleks mulle see stress? Alustasin nimelt sel nädalal tööd saksa keele õpetajana. Õpetan juba paar kuud ühes keeltekoolis inglise keelt, aga otsustasin lisaraha eesmärgil ka saksa keele õpetajaks pürgida.

Esimene saksa keele tund oli dramaatiline. Suur töötutest täiskasvanutest koosnev grupp, kus kõigil oli oma ettekujutus sellest, kuidas ja mida ma õpetama peaksin. Paraku ei läinud nende ideed minu omadega kokku. Ja nii meenutas see tund rohkem võitlust selle üle, kelle versioon peale jääb, kui keeletundi.

Ja kui sellest on veel vähe, siis on grupis üks ukraina meesterahvas. Rääkisime sellest, kuidas saksa keeles öelda, kust keegi pärit on:

- Kas te olete kõik siit Katalooniast?

Tõusevad kaks kätt.

- Jah, kust sina pärit oled?
- Marokost.
- Ja sina?
- Nõukogude Liidust.
- ??? Jaaah... Aga see koosnes erinevatest riikidest, nii et...
- Ukrainast.

Poole tunni pealt, kutsus ukraina härra mind enda juurde, et midagi küsida. Läksin uurima, kas tal on äkki mõne sõnaga raskusi.

- Kas sa minuga vene keeles ei võiks rääkida.
- Eee.... Ma ei oska kahjuks vene keelt.
- Noh! Aga mul on läti ja leedu sõpru, kes küll vene keelt räägivad. Halvasti, aga räägivad.
- Jah, noh, mina ei räägi...

Arvasin, et sellega on lugu lahenenud, aga kus sa sellega. Järgmisel tunnil palus härra juba kõva häälega, kas ma talle sõnu vene keelde ei võiks tõlkida. Ikka võiks, kui oskaks!

Olin juba veendunud, et sellest grupist keerulisemat ei olemas. Aga siis täna anti mulle 3-4aastastest lastest koosnev grupp. Ja see oli tõsiselt keeruline! Tunni algul tulid kõik pisikesed tüdrukud mulle kalli tegema. Oi kui nunnu, eksole! Aga siis kukkusid nad kisama ja.... nii tund aega järjest. Ja mitte ainult, ainuke pisike poiss, kes tüdrukutega koos tunnis käib, otsustas järsku, et riided segavad ja kooris ennast paljaks. Täitsa paljaks. Ladus püksid, aluspüksid ja papud hunnikusse ja... keeldus riidesse panemast. Pärast pikka veenmist, kui ta lõpuks soostus riietuma, hakkas ta istumiseks mõeldud patju veristama. Tiris õmblused lahti ja vatiini välja... Miks? Ma ei tea.

Small-talk

Vahepeal on oluline osata rääkida tegelikult millestki rääkimata. Ei saa ju alati kõigiga sügavatesse, elumuutvatesse vestlustesse laskuda. Eksole? Siinkandis on inimesed sellises sisutus small-talkis lausa maailmameistrid. Vaikselt hakkan ka ise selles osavaks muutuma. Näiteks:

Esmaspäeva pärastlõunal kohalikus bensiinijaamas:

Teenindaja: Tere! Sa näed täna väsinud välja.
Mina: Jah... No eks see ilm ole ka selline sompus ja hall...
T: Jaa, sellistel päevadel olekski hea meelega kodus.
M: Eks ta ole jah. Ma kolisin siia mõeldes, et ilm on siin parem, aga näe, ei ole ühti...
T: No mis sa nüüd... Kust sa üldse pärit oled?
M: Eestist.
T: No teil on seal ju raudselt külmemad talved kui meil siin.
M: Jah, aga seal sa juba ootad külma talve, siin on see kuidagi üllatav. Ma olen pettunud.
T: Ähh, ära nüüd! Sa võiksid ju pool aastat siin ja pool seal elada?
M: Suvi siin ja talv seal? Miks mitte? Suvel pluss 30 ja talvel miinus 30...
T: Ei, vastupidi oleks vast ikka loogilisem.
M: Miks ma talvel siin peaksin tahtma olla? Siin on ju külm!

Selle aja jooksul sai autol paak täis ja bensiini eest makstud. Nägin seda teenindajat teist korda elus. Ma ei käi eriti tihti tankimas...

Bup-bup!!!

Möödunud nädalavahetusel käisime sõpradega ühes imepisikeses mägikülas lõunat söömas. Veini sai söögi kõrvale piisavalt joodud ja nii ei ole imestada, et me enne kojuminekut kanalaadalt läbi minna otsustasime. Nimelt oli eelmisel nädalavahetusel siinkandis kanalaat. Müüdi kanu, hanesid, parte...

Elukaaslane ja tema sõber otsustasid hiljuti hakata kanu pidama. Et nii on munad ja ökoloogiline kanaliha odavalt käes või nii. Meie sõbrannaga otsustasime väljas oodata. Jalutasime näitusepaviljoni ees edasi-tagasi ja uudistasime kanu läbi klaasist seina... kuni me äkitselt märkasime, et ühe leti juures müüakse kutsikaid!

Maksime sissepääsu ja tormasime otsejoones kutsikaid vaatama. Esialgu jäid silma kullakarva spanjelid, kuid  nende varjust paistis teine puur pisemate, Jack Russelli terjeri moodi koertega. Nii kui sõbranna neid nägi, oli asi selge! Käisime kahekesi pangaautomaadis ja ta kinkis meile ühe neist tillukestest koertest.

Nüüd elame kolmandat päeva pisikese andaluusia bodegeeroga. Panime talle Leo nimeks, sest samal päeval kui ta koju tõime, lõi Leo Messi Mülleri uskumatu väravaterekordi. Tuletan meelde, et siin on kõik jalgpalliga seotud.

Et kuidas käitub üks katalaani koer? Ta on meid kaks ööd üleval hoidnud, sest vajab iga 2 tunni tagant, et keegi ta sülle võtaks ja kussutaks. Pikakarvalisest söögitoavaibast pidime loobuma, sest Leol kippus selle kohal kõht lahti minema. Kõik oma tegemised sätime selle järgi, mida Leo parasjagu teeb. Muidu ta vaeseke karjub end hingetuks.

Samas pakub pisike Leo ka palju toredaid hetki. Ta suudab absoluutselt igal pool magama jääda, nii ei ole sugugi ime leida, et ta on sulle sussi sisse tudile pugenud. Koordinatsioon ei ole veel tema tugevaim külg ja ta kukub pidevalt ümber. Eile avastas Leo, et ta on isane koer. Nüüd üritab ta istudes kõhu alt seda pisikest nokut kätte saada... ja ta kukub seda tehes iga kord selili.

Leo on vahva! Ootan nüüd, et ta katalaani keeles haukuma hakkaks: bup-bup!

Kultuurišokk

Mida kauem võõral maal elada, seda omasemaks saavad selle maa kombed ja tavad. Nii räägivad kõik mu kohalikud tuttavad, et ma olen päev päevalt rohkem katalaan. Ise loodan, et ma sellevõrra vähem eestlane ei ole, sest mulle väga meeldib siin teistsugune olla. Kohe mitte ei tahaks tüüpiliseks katalaani naiseks muutuda. Mitte, et see  halb oleks, aga... Ei taha. Selle põhjustest kirjutan teinekord. Nii et ma siis katalaanistun. 

Hiljuti käisin Eestis. Võtsin ühe eriti toreda katalaanist sõbranna kaasa, keda üldse ei häirinud, et sel ajal kui me seal olime, lumi maha sadas ja ilm külmaks kiskus. Ta leidis hoopis, et kliima oli väga meeldiv. Tal ei olnud külm ega midagi. Oli täiest imetlusväärne, kuidas ta iga natukese aja tagant rõdule suitsetama läks. Täitsa ilma jopeta! Tema külmatrotsivatest lumeinglitest ei maksa rääkidagi.

Meie viimasel laupäeval Eestis, mängis juhtumisi FC Barcelona ja meil, kes me mõlemad oleme fännid, oli soov mängu kindlasti näha. Otsisime Tallinnas baare, kus oleks võimalik jalgpalli vaadata. Vanalinnas jalutades jäid kaks sellist baari kohe silma. Kuna ühes neist ei olnud rahvast, teine aga oli puupüsti täis, otsustasime esimese kasuks. Üpris kiiresti sai selgeks, miks selles baaris kedagi ei olnud. 

Nimelt ei olnud baaridaamil absoluutselt mingit tahtmist tööd teha. Kui oleksime tahtnud seal midagi söömata-joomata istuda, ei oleks tal selle vastu mitte midagi olnud. Et ta meid ignoreeris on lausa vähe öeldud. See-eest need paar üksikut külastajat, kes baaris siiski olid, tegid meist liigagi palju välja:

- Tüdrukud, ää! Kas me oleme rõvedad, vää?

Ausalt ma ei saanud üldse aru, millest selline küsimus. Kaks baarinurgas istuvat noormeest, keda me isegi vaadanud ei olnud, otsustasid äkki meiega sellisel viisil juttu teha.

- Tüdrukud! Kas me oleme nii rõvedad, vä?

- Eee... Ei, miks?

Olime sõbrannaga mõlemad jalgpallile keskendunud, nii ei pannud me tähelegi, kuidas sama noormees meie lauale lähenes ja sinna maha istus. Samal hetkel helises mu telefon, nii ei pööranud ma värskele lauakaaslasele erilist tähelepanu. Mu sõbranna aga ei räägi ei eesti ega inglise keelt:

- Kuuled vä?

- ...

- Kuuled vä?

- ...

- Kuuled vä?

- Kas sa ei näe, et ma räägin telefoniga?

- Aa... Aga kuuled vä? Kas su sõbranna eesti keelt ei räägi vä?

Lõpetasin igaks juhuks kõne, et noormehele väärilist tähelepanu osutada:

- Ei, ta ei räägi eesti keelt. Inglise keelt ka mitte. Ja isegi kui räägiks, ei oleks tal mingit huvi sinuga rääkida. On väga ebaviisakas vahele segada, kui keegi telefoniga räägib!

- Mis ma olen siis ebaviisakas vä?

- Oled jah! Seda, kas sa rõve oled, ma ei tea, sest me tulime siia jalgpalli mitte sind vaatama, aga ebaviisakas oled sa kindlasti!

- Jalgpalli vä?

- Jalgpalli jah! Nii et ole kena ja mine istu oma lauda tagasi, sest me tõesti ei taha sinuga rääkida ega sind nii lähedalt vaadata.

- Ahah...

Vahetult pärast seda vahetasime baari, kuna ka kõrvallauda tekkisid vestlusaltis, kuid mitte eriti meeldivad, meesterahvad. 

Minu sõbrannale oli noormeeste selline käitumine täielik kultuurišokk. Talle tundusid eesti mehed algul nii sümpaatsed ja nägusad, aga pärast seda vahejuhtumit muutis ta oma arvamust. Nimelt on ta harjunud kohalike meestega, kes sulle pigem mesijuttu ajama tulevad. Nad ei kipu tavaliselt küsima, kas ja kui rõvedad nad on. Natuke imelik küsimus ju. Aga nii mu sõbranna traumeeritud sai. 

Ohtlikud väikekülad

Võib-olla on see nii vaid Eestis, aga mulle on alati tundunud, et pisikesed külad, kus kõik kõiki tunnevad, on suhteliselt turvalised elupaigad. Vähemalt minu jaoks on see loogiline. Kuidas saab midagi koledat juhtuda kuskil, kus sa ei saa kodust välja minna ilma, et naabrinaine küsiks, kuhu sa teel oled? Masdenverges näivad asjad aga teisiti käivat...

Kogu mu siinne pere on täiesti veendunud, et neid võidakse röövida. Miks? Ma ei tea! Kuskilt on neile tekkinud idee, et Masdenverges on üliohtlik elada. Nii on nende maja välisuksel kolm lukku ees.Üks neist on snepper, nii et mu ämm suudab iga natukese aja tagant võtmeteta ukse taha jääda, aga see selleks.

Ühesõnaga, igal õhtul magama minnes keeravad nad ukse kolmekordselt lukku, ka rõduustel ja elutoa suurtel akendel on iseehitatud turvasüsteemid (tegelikult on lükandaknad täiesti tavaliste naeltega blokeeritud) ja iga pisimagi müra peale ollakse valmis ründama (või põgenema, ma ei tea, kuidas nad tegelikult käituksid). Tagumise ukse ette pani ämm hiljuti tabureti. Et kui keegi sisse murrab, siis kukub tool ümber ja teeb müra...

Nende hirm ei piirdu aga ainult sellega. Kuna meil külas terviseradasid ei ole, siis käiakse põllumaade ja apelsinikasvanduste vahel kõndimas ja rattaga sõitmas. Värske õhu asemel hingad sisse väetise- ja laudalõhna, aga mis teha. Kuna nendel põllulappidel käib aktiivne töö, siis sõidavad mööda neid pisikesi teid, mida jalutamiseks kasutatakse, nii mõnedki autod. Ja neid autosid mu ämm kardab. Ta usub, et neid juhivad kurjad inimesed, kes meiesuguseid naisterahvaid ära tahavad röövida. Eelmisel nädalal kui kõndimas käisime, tegi üks auto pisikese manöövri, et asfaltis haigutavat auku vältida. Ämm kukkus seda nähes kiljuma, et nad tulevad meid röövima. Eeee.... Ma ei tea....

Kui suvel Eestis käisime suutsid ämm ja äi mind nende paranoiadega lausa endast välja viia. Iga kord kui auto kuskile ära parkisime, hakkas tagaistmel usin sahistamine pihta. Kõik autos olev tuli ju ära peita. Isegi reisile näksimiseks ostetud kartulikrõpsud peideti mati alla. Kes teab, äkki on juhuslikul möödujal kõht nii tühi, et ta lööb mingi probleemita Lay's krõpsude nimel autoakna katki?

Kuna see paaniline hirm varaste ees tundub olevat kas pärilik või siis äärmiselt nakkav, on mu elukaaslane nüüd otsustanud endale pesapallikurika osta, et vajadusel kodu kaitsta. Minu küsimusele, miks ta arvab, et keegi meid üldse röövima peaks, vastab ta ainult:

-Aga miks ei peaks? Kogu aeg röövitakse! Kas sa üldse tead kui palju kurje inimesi siin liikvel on?

Jah, ilmselt peab ta silmas hiljuti külla kolinud kolumbia perekonda... Sest välismaalasi nad ei usalda!

Väikesed õed...

Nagu ma kunagi ammu kirjutasin, on Masdenverge pisike küla. Siin elab kuskil 1000 inimese ringis (jah, viimasel ajal tundub, et on paar uut nägu tekkinud), seega tunnevad kõik kõiki. Ei ole isegi vaja, et külaelanikud üskteist isiklikult tunneksid. Piisab täiesti sellest, kui tead, kes kelle vend/õde/ema/isa/onu/tädi jne jne jne on.

Nii näiteks ei ole sugugi ebatavaline järgmine vestlus ämmaga:

- Igatahes Maria ütles mulle... Kas sa tead, kes Maria on?
- Eee... Ma ei tea, millist Mariat sa mõtled.
- No kuidas ma sulle seleta, et sa aru saaksid? Paco ja Teresa tütar. Alvaro naaber. Tead see, kes elab seal, kus vanasti Enric ja Consuelo elasid?
- Jaaaah! Ah see Maria

Tegelikult ei ole mul suurema osa ajast aimugi, keda ta silmas peab. Kuidas peaksin mina teadma, kes varem kuskil elas, kui ma alles kaks aastat siin elan? Aga see ei olegi tegelikult oluline, hoopis olulisem on see, mida see Maria siis lõpuks ütles :)

Sellises pisikeses külas on suhteliselt loogiline, et samaealised noored suhtuvad üksteisesse kui õde-venda, sest nad on lihtsalt pisikesest peale igal pool koos käinud. Ja veidi vanemaks saades näevad nad uusi põlvkondi kui väikesi õdesid-vendi. Kuna suurem osa külaelanikest on nii kui nii kuidagi sugulased, siis ei ole see üldse mitte üllatav. Samuti ei üllata selle kõige taustal, et enamus küla noori on endale elukaaslased väljaspoolt küla leidnud.

Aga on ka erandeid. Nimelt on hetke uus kuum paar tehaseomaniku poeg ja poepidaja tütar. Kõlab ju vahvalt? Nad on tegelikult juba pea aastakese koos olnud, aga vanem põlvkond avastas selle suhte alles nüüd. Ja minu ämm kohe uurima:

- Ja ongi nii? Kas nad täitsa tõsiselt on koos? Et ei ole mingi ajutine asi?
- No nii näib... Ma ka ei tea, aga paistab, et neil on koos hea olla...
- Oh taevas küll. Aga ta (poepidaja tütar) on ju nii noor veel... Ja tema (tehaseomaniku poeg) on juba 33...
- Ei ole ta nii noor midagi. 24 juba, täitsa normaalne vanus. Päris sisse kolida noormehe juurde vanemad ei lase, aga...
- Või sisse kolida?! Vaevalt nad veel koos maganudki on!
- Eee... No selles mina küll ei kahtle, et nad seda teinud on... 24 ei ole ju NII noor ka, et nüüd...
- Hah! Ei ole nii noor! Ma sulle ütlen, et kui nii noorelt alustada, siis need asjad kaua ei kesta!

Ilmselt läks ämmal meelest, et mina olin 23aastane kui tema pojaga koos elama hakkasin. Ja noorema poja elukaaslane on praegu 24aastane... Et siis ei kesta kaua? Saab näha... :)