Porno on ka sport

Masdenverges elades kaob vahepeal ära taju, mis on normaalne ja mis ei ole. Mõnigi asi, mis aasta tagasi oleks tundunud šokeeriv, ei ole seda nüüd enam mitte. Inimene harjub kõigega. Suve lõpul puhkes mu ämma-äia tänaval naabrite vahel sõnasõda. Paari minutiga olid kõik selle tänava elanikud kohal. Siin külas on üks perekond, kes ei taha kellegagi läbi saada. Kui teised lepivad kokku, et koos tänav jõuludeks vm pidustusteks kaunistada, siis nemad keelavad oma maja ette asjade paneku. Inimesi, kes neid tänaval ei tervita, võib järgmisel päeval kehv üllatus oodata. Mu ämm ja äigi on korra pidanud kitse kakat oma ukselt maha pesema. Selline pere. Tookord kogunesid kõik naabrid nende ukse taha just sellepärast - üks uks oli jälle müstilisel kombel kakaseks saanud.

Teema lõppes sellega, et selle erakliku pere naised solvasid kõiki naabreid (ükshaaval, kusjuures, neil on hämmastav tähelepanuvõime). Oma osa sai nii raskelt ülekaaluline naabrinaine, teine, kes aastaid tagasi mehe maha jättis, noor neiu, kes hiljuti abiellus kui ka nooremapoolne naabrimees, kes ei ole veel avalikult kapist välja tulnud, aga kelle seksuaalsed eelistused kõigile külas teada on. Kas see verbaalne vägivald üllatas kedagi? Ei. Kas šokeeris, et terve tänav nende vastu mobiliseerus? Ka mitte. Või äkki see, et nad järgmisel päeval linnavalistusse läksid, et linnapeale kaebust esitada, tuues põhjuseks, et kurjad naabrid olid nad nutma ajanud (just nii läks dokumenti kirja)? Ei. Ei.

Nüüd hiljuti õnnestus külal mind küll üllatada. Kohe väga. Nimelt õpin nüüd Barcelonas. Kursus on suur ja suurem osa kursakaaslasi on nimelt Barcelonast. Ühes loengus sattusin rääkima noormehega, kes, nagu selgus, on Masdenverge naaberkülast. Kui vahva! Kuna meie küla on nii pisike, siis ei tea keegi sellest suurt midagi. Suur oli minu imestus, kui tema teatas, et on Masdenvergest põnevaid jutte kuulnud.

- Mida nimelt?
- No ma ei tea, kas see tõsi on, aga...
- Misasi?
- Noh, et teil spordibaaris näidatakse hommikuti alates kella 6-st pornofilme...
- ...???
- Ma räägin, ma ei tea, kas see nii on, aga ma olen kuulnud....
- No see on nüüd küll... Ma ei oska öelda... Ei ole kunagi nii vara hommikul spordibaari juhtunud...

Kaks päeva hiljem kui ma külas olin, nõudsin elukaaslaselt selgitusi.

- Kuule, mulle koolis üks ütles, et siin spordibaaris näidatakse hommikuti pornokaid... On ka nii?
- Mh?
- Näidatakse siis või?
- (ilmse ärritusega hääles) Muidugi näidatakse! Alati on näidatud! Mis küsimus see selline üldse on?!?!
- Eee... ja see on normaalne?
- Nagu see ainuke baar oleks, kus nii tehakse...

Ma ei tea, kuidas teised, aga mina vaatan spordibaari personali nüüd hoopis teise pilguga. See muhe vanaonu ei tundu enam nii muhe. Sugugi mitte. Ma mõtlesin, et nad näitavad ainult sporti, aga, nagu selgub, mitte ainult. Või siiski...?

Ämmad

Nagu paljud, kes Hispaania kultuuriruumiga kokku puutunud, teavad, on siin emade ja poegade vahelised suhted veidi teistsugused kui Põhja-Euroopas. Nii näiteks on täiesti normaalne, et mehed ka 30aastaselt veel kodus vanemate juures elavad. Või kui ei ela, siis käivad nad seal regulaarselt keha kinnitamas. Ja mitte üksi, ei. Kaasa võetakse ka tüdruksõber (või naine, kui on juma abielluda jõutud). Nii on lugu minu elukaaslasega. Käime nädalas vähemalt 5 korda tema ema juures lõunat söömas. Miks? Sest muidu ei ole ämm rahul...

Siinsetele emadele, eriti nendele, kes väikestes külades elavad, on omane mõtteviis, et keegi peale nende endi ei oska nende meesperele süüa teha. Eriti kui see keegi peaks olema veidi üle kahekümneaastane neiu. Mida teab tema toiduvalmistamisest? Veel enam, mida ta kodu korrashoidmisest, pesu pesemisest ja triikimisest ning poes käimisestki teab? Suurt midagi. Sellepärast peab ämm aitama!

Minu ämm on väga kindlalt seda usku, et ega me tänapäeva neiud kodutöödeks tehtud ei ole. Nii peaksime tema meelest kõik jumalat tänama, et meil on ämmad, kes meie eest kõik need ebameeldivad kohustused ära teevad. Kui tore, onju? Tema arvab, et maailmas ei ole midagi paremat kui jõuda pärast nädalast äraolekut koju ja avastada, et voodipesu on vahetatud, pesu pestud ja triigitud, korter tolmust puhas ja põrandad pestud.

Eelmisel nädalal kuulutas ta mulle, et olin küla vanaemadele hea mulje jätnud, sest nad olid mind näinud rõdul ämbri ja mopiga koristamas. Jah? Nii vähesest piisabki? Võiksin siis juba terve päeva seal niiviisi seista ja oodata, et keegi mööda jalutaks.

Vaatamata keelamisele kasutab mu ämm endiselt iga võimalust, kui mind ei ole, et meie korterist läbi käia ja asjadele pilk peale visata. Ja kui ta juba seal on, siis kasutab ta ka juhust, et koristada ja pesu pesta. Nii muuseas. Hiljem ta muidugi vabandab, ütleb, et tal ei olnud see mitte plaanis, aga kuna tolm lausa karjus ja musta pesu oli palju, ei jäänud tal ju muud üle. Jajah.

Viimaks jõudsime kokkuleppele, et tema üritab mitte meil koristada ja meie käime lõunal. Kogu aeg. Need mõned korrad, kui me minemata jätame, kuuleb temalt hiljem alati lauseid nagu "Ma isegi ei mäleta enam, mis nägu te olete, nii kaua ei ole näinud" või "Näen, et ega te minuta nälga ei jää, aga..." Et mitte tühjast tüli tekitada, on lihtsam minna ja lasta tal endale süüa teha, taldrikud ette kanda ja hiljem koristada. Sellest piisab, et ta õnnelik oleks.

Kas ma kunagi ka ise lõuna ajal süüa tegema hakka? Ei tea öelda. Külas on pere, kus nii ligi 60aastased vanemad kui ka lapsed ja lapselapsed vanaema juures lõunal käivad. Ja nii iga päev. Nii ei jää muud üle, kui sellega leppida ja võib-olla seda koguni nautida. Lõppude lõpuks tähendab see, et mul on tunduvalt rohkem vaba aega. :)

Jalgpall vs ...

Olen alati arvanud, et Smilersi laul "Jalgpall on parem kui seks" ei käi mitte eestlaste kohta. Tõsiselt. Kui palju on eesti naisi/mehi, kes jalgpalli nimel elaksid või elamata jätaksid? Klubijalgpalli tase on meil suhteliselt nutune ja ega koondiselgi eriliselt hästi lähe (olgu, viimasel ajal on nad üle ootuste tublid olnud, aga üldistame). Nii ei ole ma Eestis kunagi mõelnud "paganasema jalgpall! Nüüd jääb peole minemata!" Siin aga küll...

Hispaania on Jalgpallimaa. Kohe suure algustähega. Spordiuudised koosnevad 90% ulatuses jalgpallist ja üldse on see üks peamisi vestlusteemasid. Tavaliselt tekitab jalgpallist rääkimine vastakaid arvamusi ja võib halvimal juhul tuliste diskussioonideni viia. Seda nii sõprade kui elukaaslaste vahel. Tõsiselt.

Kuna ma eelmisel nädalal sünnipäeva tähistasin, tõusis jalgpalli-teema eriliselt päevakorrale. Mina, nagu kõik me õnnetud, kelle sünnipäev langeb sellesse pikka perioodi, mil hispaania liiga mängib, pidin oma pidu planeerides eelkõige arvesse võtma, et ühtegi jalgpallimängu samal ajal ei oleks. Minu õnnetuseks mängis samal päeval, kui mu 25. eluaastake täitus, Barça UEFA meistriteliigas Milani vastu. Sünnipäevaõhtusöök? Ei! Jalgpall!

Järgmisel päeval mängis Madrid. Kas me fänname? Ei! Aga rivaalil peab silma peal hoidma. Pärast pikki ja põhjalikke läbirääkimisi mitmel rindel, jõudsime kokkuleppele, et tähistame sünnipäeva neljapäeval. Kaks päeva hiljem. Pooled tuttavatest arvavad nüüd, et mul on tegelikult 15. septembril sünnipäev. Pole hullu. Olgugi, et neljapäeval mängiti korvpalli, õnnestus mul edukalt oma sünnipäeva tähistada. Jah, sest see ei ole kaugeltki nii tähtis kui jalgpall. Võib-olla on asi selles oranžis pallis...?

Kuna ma ei ole ainuke, kel viimase poole aasta jooksul on tulnud oma sünnipäev jalgpallimängudega kooskõlastada, oleme kohalike neiudega sel teemal pikalt arutlenud. Üks mu sõbrannadest on täielikus ahastuses, sest tahaks pulmi planeerida, aga ei tea, kuhu need paigutada. Järgmise aasta suvi jääb ju ära. Jalgpalli EM. Ja sügisel käib juba liiga... Ja siis varsti on juba uus MM tulemas. Nii et pulmareisile ka minna ei saa... Peab ürituse vist üldse ära jätma.

Kõige selle taustal mõtlen tagasi oma eesti elule. Kui lihtne on asju planeerida, kui ainuke asi, mida arvesse peaks võtma, on ilm :)

Kuidas integreeruda

Masdenverges, nagu ma korra mainisin, elab alla tuhande inimese. Tegemist on väga pisikese külaga. Enamasti on sellised külad küllaltki suletud kogukonnad, kuhu võõral on keeruline sisse saada ja veel keerulisem ennast seal aktsepteerituna tunda.

Mina elan nüüd juba terve aasta Masdenverges, aga ei saa mitte öelda, et mul selle ajaga palju sõpru oleks tekkinud. Peamiselt käin läbi inimestega, kes mõnest teisest külast pärit on. Moodustame omaette autsaiderite grupi, kus keegi kedagi taga ei räägi ja kus kellelgi eelarvamusi ei ole.

Masdenverge puhul tuleb arvesse võtta, et siin ootavad kõik sinult äärmist ja ülimat sõbralikkust. Kuna küla on nii väike, tunnevad kõik kõiki ja tänaval tervitamine on igati normaalne. Ma ütlen ka alati kõigile tere. Sellest enamasti aga ei piisa. See "tere" ei tohi olla õnnetu, ei ei, see peab olema naeratuse poolt saadetud hõise "TERE!!!!". Muidu jätad ju lihtsalt ebasümpaatse mulje...

Teine iseloomulik joon on, et ennast tuleb igal pool näidata. Kui külas midagi toimub, peavad kõik kohal olema. Neid, kes puuduvad, räägitakse taga. Miks nad siis on nii imelikud? Hoidku jumal, et sul sel päeval midagi paremat teha on.

Noortelt paaridelt oodatakse, et nad oma tundeid avalikult (aga mõõdukalt) väljendaksid, muidu ei ole suhtes kõik korras. Jalutades tuleb käest kinni hoida ja üldse oleks hea, kui ennast ainult kahekesi koos külapeal näidatakse. Ei ole vaja, et kurjad keeled jutte levitama hakkakasid.

Lihtne! Tuleb ainult tere öelda, ennast koos elukaaslasega igal võimalusel külas näidata ja käest kinni käia. Lihtne??? Viimasel ajal on tervel külal meelel ja keelel küla endise kultuuri- ja huvialajuhi naine. Neiu on Rumeeniast ja nad abiellusid eelmise aasta oktoobris. Keegi ei tea, kuidas neil asjad täpselt sujuvad (ja see on suur viga, külas peavad kõik kõike teadma), sest Elena (see on tema nimi) ei käi pea üldse kodust väljas. Ainukesed jutud, mis kuulukse, on, et ta pidi koduigatsust tundma ja igal võimalusel vanemaid vaatama minema. Nii ei tee terve küla muud kui räägib temast ja sellest kui ebasotsiaalne ta on.

Elena kaitseks tahaksin öelda, et küla, mis peab ennast nii külalislahkeks ei ole seda mitte alati. Kui sa oled mujalt pärit, ootatakse sinult palju, rohkem kui kelleltki teiselt. Pead alati esimesena tervitama, kõigi vastu huvi tundma ja naeratama. Lõpuks muutub see lihtalt väsitavaks. Kellele meeldiks kogu aeg nahast välja pugeda, et meeldida kogukonnale, kes sind nii kui nii kunagi päriselt omaks võtta ei kavatse? Sest pinguta palju sa tahad, ajalugu näitab, et need, kes on võõrad selleks ka jäävad. Ja kas see ongi nii halb?

Nii moodustavad minu sõpruskonna tüdrukud Morast, Barcelonast, Tortosast ja Rumeeniast. Oleme omamoodi ja sellega rahul, ei ole meil vaja küla klatšist osa saada, elu on ka selleta ilus!

Festes Majors

Juuli, august ja september on Kataloonias kohalike pidude aeg. Festa major on tavaliselt nädal aega kestev sündmus, mille käigus peetakse laatasid, pidusid, muid erinevaid usulisi ja traditsioonilisi üritusi. See on aeg, kus ka kõige pisemad külad kihavad elust. Magada saab selle nädala jooksul kohe näotult vähe, aga üldiselt on see seda väärt.

Masdenverge pidustused on nüüdseks möödas. Juuli viimane ja augusti esimene nädal läksid nende alla. Kui kõrvale jätta päeval peetud spordivõistlused, missad ja muud kogunemised, võib need pidustused kokku võtta kahe sõnaga: härjad ja tants.

Härjad on siinkandis väga populaarne meelelahutus. On mitut liiki härjaüritusi, millest kõik osa saavad võtta, kes huvitatud. On bou embolat, mille käigus kinnitatakse härja sarvede külge vardad, mille otsas pallid, mis põlema pannakse. Siis lastakse härg kas piiratud külatänavatele või härjavõitlusareenile lahti ja julgemad võivad koos temaga joosta ning teda õrritada.



Areenile lastakse lisaks härgadele tavalisel lahti ka pullid, kelle eest joosta saab. Adrenaliin missugune. Hommikul vara pärast tantsu lõppu, s.o. kuskil kell 6, saab ekspertidega koos härgade järgi minna. Kah põnev. Kokkuvõttes, peamine teema on härjad võimalikult kurjaks ajada ja siis nende eest ära joosta.

http://www.youtube.com/watch?v=fs0KtERczSM

Härjad on siinkandis kohe kindlasti pidustuste tõmbenumber, see, mis kõige suurema hulga rahvast kokku meelitab. Igal aastal saab keegi vigastada. Seekord sattuks üks õnnetu vanem mees suurele härjale jalgu jääma ning lõpetas õhtu traumapunktis, kus ta käsivarrel olev kole haav kinni õmmeldi. Teiseks ohvriks oli küla totu, kes oma võimeid üle hinnates ühe pulli sarvega pihta sai. Tema õnneks meedikute abi ei vajanud. Oli teine rohkem ehmunud kui midagi muud.

Pidude nädala jooksul lõppesid kõik päevad tantsu ja tralliga. Kutsutud olid orkestrid, kes esimesed paar tundi vanemate inimeste meeleheaks pasodoblesid ja muud head paremat mängisid, et nad tantsida saaksid ning alates kella 2st öösel noortepärasemat tantsumuusikat esitasid, et ka küla noortel lõbus oleks. Enne kella 6te hommikul pidu läbi ei saanud.

Nii oli kogu küla terve nädala jooksul kõik päevad tantsimas ja trallimas. Tööl ei käinud suurt keegi. Just nii olulised on pidustused ühes Kataloonia külas.

Millest nad aru ei saa...

Eelmisel nädalal käisime ühe Eestist külla tulnud sõbrannaga Tarragonas turismi tegemas ja poode vaatamas. Võimatult kuum ilm, kõrvetav päike ja ilmastikule vastavad lühikesed seelikud ning õlapaeltega topid tegid meist, kahest blondist põhjamaisest tüdrukust, keskpäevase päikese käes laisklevate hispaania meeste tähelepanu keskpunktid.

Ka Eestis meeldib tänaval erinevaid kasulikke töid tegevatele meestele vahepeal oma silmi kenadel säärtel/pepudel puhata. Me naised teame, et neist ei ole kuigi meeldiv lühikestes seelikutes mööduda. Kui nad midagi ei ütle, tunneme nende pilke, kui nad midagi ütlevad, siis (olenevalt muidugi sellest, mida) kiirendame mürgiseid mõtteid mõeldes sammu või naeratame omaette meelitatult.

Nii me siis jalutasime kahekesi Tarragonas. Olime päevast juba päris väsinud, kuumus hakkas juba üle jõu käima ja jalad lõid kõndimisest tuld. Ühel tänavanurgal peatudes, et kotist telefoni otsida, jäime silma paarile ehitajale. Esimene neist küsis kõva häälega, kuidas on võimalik, et maailmas nii ilusaid tüdrukuid on. Sellele järgnesid tavalised kommentaarid pepude ja säärte, blondide juuste ja siniste silmade kohta. Viimaks hõikas ta sõbrad ligi, et ka nemad suurepärasest vaatepildist osa saaksid:

- Tulge siia, tulge siia! Täiesti võimatu! Sellised sääred! Vaadake millised pepud! Kuidas see võimalik on?! Tulge ruttu!

Väsinuna ja tüdinuna mehe kommentaaridest, otsustasin talle vastata:

- Näe on võimalik! Täiesti võimalik on! Ja eks sa vaata neid pepusid ja sääri, kui tahad, aga kommentaare küll vaja ei ole, aitäh! Nii et ole nüüd kena ja jää vait!

Mehe üllatust on raske kirjeldada. Ta ei osanud kuidagi oodata, et ma aru saan, mida ta ütleb. Veel vähem ootas ta, et talle vastatakse. Ilmselt mõtles ta, et millest me aru ei saa, ei saa meid ka kuidagi häirida. Aga ma sain aru ja häiris. Kujutan ainult ette, kui palju hullem võib asi olla nende (blondide) tüdrukute jaoks, kes tõesti neist kommentaaridest aru ei saa...

Poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne

Sel nädalal tekkis mõte (või pigem karjuv vajadus), et võib-olla peaks oma blogi sisu veidi täpsemalt põhjendama, et edaspidiseid vääritimõistmisi vältida. Kõige õigem oleks sellest alustada, miks ja kuidas üldse nii juhtus, et ma katalaani keelt õppima hakkasin.

2006. aastast saab Tartu ülikoolis lisaks itaalia, prantsuse, hispaania ja portugali keelele ka katalaani keelt õppida. Kuna õppisin toona hispaania filoloogiat, pidime kohustuslikus korras veel teise romaani keele veel valima. Esimesel aastal valisin portugali keele, käisin kaks kohustuslikku aastat loengutes ja rääkisin üsna ladusasti, aga nüüdseks olen keele peaaegu unustanud. Lugedes ja kuulates saan veel aru, aga rääkida on juba üsna keeruline.

Katalaani keelt alustasin hispaania filoloogia teisel aastal. Esialgu tundus see natuke kummaline segu hispaania ja prantsuse keelest, aga pärast kahte aastat loenguid ja kahte erinevat suvekursust Kataloonias meeldis see mulle juba väga. Nii otsustasin, et kahest aastast on vähe ja käisin veel kolmanda aastagi vabatahtlikult ja õppejõuga kokkuleppel loengutes.

Nüüdseks olen neli aastat katalaani keelega tegelenud ja ausalt öeldes ei kujuta enam hästi ette, kuidas ma selleta hakkama saaksin. Kõigil on kodused keeled, mõnel üks, mõnel rohkem, aga lisaks nendele valime veel teisedki keeled. Seda kas siis vajadusest või mingil muul põhjusel. Mina valisin katalaani keele, sest see meeldib mulle.

Minu jaoks kõlab see ääretult ilusti. Lisaks sellele on mulle alati tundunud, et eesti ja katalaani keele vahel saab teatud paralleele tõmmata. Nimelt on ka meil kõrval suurem keel, mis meie omale teatud ajal ohtu on kujutanud.

Ärge mõistke mind valesti, ma olen eestlannast hispaania filoloog. Üle kõige on minu enda keel, eesti keel. Hispaania keel on mulle alati südamelähedane olnud ja ma ei oleks kunagi läinud Katalooniasse õppima, kui ma seda ei oskaks, aga seal olles eelistan katalaani keelt, sest see lihtsalt kõlab minu jaoks paremini. Puhtalt maitse küsimus. Para gustos, colores, eksole.

Katalaani keele magistriõppest ja erinevatelt seminaridelt olen kaasa võtnud arusaama, et niikaua kui minust aru saadakse ei ole vajadust keelt vahetada. Tarragona kontekstis tähendab see, et ma räägin katalaani keelest, sest see on seal ametlik keel, aga kui keegi minust aru ei saa, lähen üle kas inglise, saksa või hispaania keelele. Kuidas parasjagu vaja.

Kõike kokku võttes, mitte mingil juhul ei pretendeeri see blog mingi absoluutse tõe levitamisele. Kirjutan asjadest, mis mulle silma jäänud just nii nagu nad on. Sotsiolingvistika on Kataloonias väga kuum teema ja kui ma teinekord kurdan, et näiteks menüüd ei olnud katalaani keeles, on see sellepärast, et tegemist on keeleseaduse rikkumisega. Kuna katalaani keel mulle meeldib pean neid teemasid oluliseks ja toetan igasuguseid püüdeid keelt säilitada.

Kõigile neile, kes arvavad, et ma kitsa maailmavaatega radikaalne katalaani natsionalist olen - lugege midagi muud, ma ei solvu üldse.

Els indignats - pettunud, solvunud ja muidu kurjad inimesed

Alates 22. mai kohalikest valimistest või, õigemini, alates 15. maist, on siinse ajakirjanduse üks kuumimaid teemasid suuremate linnade keskväljakutel telkivad poliitikutes ja poliitikas pettunud kodanikud.

Mis täpselt probleem on? Ei tea, sest kui kellegilt küsin, saan vastuseks, et kõik on halb. Mida siis lahenduseks pakutakse? Ka ei tea, sest keegi ei oska suurt midagi konkreetset nõuda. Kas nad ei leia, et kuu aega on piisav aeg lageda taeva all magada ja välikäimlas ennast kergendada? Ei, sest keegi peab ju vigasele süsteemile tähelepanu juhtima.

Eile jõudis asi nii kaugele, et Kataloonia president pidi helikopteriga parlamenti tööle lendama, sest tema auto oli nende kurjade kodanike poolt igast küljes blokeeritud. Mõnda poliitikut kaunistati spreivärvidega, mõnele lendas muna vastu pead... Ühesõnaga kaos. Täna hommikul lugesin lehest presidendi arvamusartiklit kogu olukorrast.

Artur Mas ütles, lühidalt kokku võttes, et demokraatia ongi selline, ise te meid valisite. Ja nii on. Küsisin oma Masdenverge perelt, mis nad sellest arvavad. Ei olnud rahul. Tõid paralleele Rooma Impeeriumiga, mis ka otsa sai, sest asjad ei funksinud. Miks? Ei tea.

Väljast vaadates tundub kõik üks suur totrus. Ammu oleks aeg koju minna. Asjad ei suju hästi, aga nende lahendamsieks on kindlasti ka muid vahendeid. Kas tõesti on vaja töölkäimise asemel kuskil väljakul telgis elada ja ennast hääletuks karjuda? Jah, ütlevad kohalikud, pealegi, need, kes seal väljakul elavad, ei käi ju tööl...

Nii ta on. Masdenverges ei leia keegi, et olukorras, kus suurem osa Euroopast palehigis töötab, et P.I.G.S. saaks kriisist üle aidatud, aga nemad tööl ei käi, midagi ebanormaalset. Kõik on kõige paremas korras. Ja siis vaatame kõik koos kodus diivanil Kreekas toimuvaid mässe ja proteste ja selle mõistavad nad ükshäälselt hukka. Va'd kreeklased, kas nad tööl ei oska käia?!

Geograafia kasulikkusest

Mäletan, et omal ajal (ja selles on nüüd nii mõnigi aasta möödas) ei olnud geograafia mitte üks mu lemmikainetest. Tüütu oli kõiki Euroopa pealinnu pähe tuupida. Õnneks on need teadmised aga ühed nendest, mis kunagi mööda külge maha ei jookse. Nüüd olen õpetaja Kamenikule lõpmata tänulik, et ta pani meid tol ajal mittevajalikuna tunduvaid asju õppima.

Kuhu ma selle kõigega jõuda tahan? Eile käisin rannas. Olen täiesti võimelike selle ranna kaardil tuvastama, aga see ei ole hetkel oluline. Täna kirjutan hoopis neist neiudest, kellega päevitamas käisin. Ühega neist olen juba pikemat aega tuttav. Ta elab külas ja kuna tema ka sealt pärit ei ole (ta on hoopis ühest kaugemast külast), siis on hea koos küla üle kurta-viriseda.

Niisiis olime mina, see neiu ja üks tema sõbranna, kellega alles eile sealsamas tuttavaks sain, Sant Carles de la Rapitas rannas. Ilm oli kuum, kuskil nii 30 kraadi ringis oli sooja. Väga mõnus. Hakkasime rääkima sellest, kuhu reisida maksab.

Eli (minu külasõbranna) ütles, et tahaks igale poole minna, aga rahadega on kitsas. Ma siis tuletasin talle meelde, et ta võib alati mulle Eestisse külla tulla, hoiab ööbimise pealt kokku ja mul on reisikaaslane olemas. Alles siis taipas see teine neiu, et ma ei olegi kohalik. Tundub et mu aktsent ei olnud talle nii ilmne nagu ma alati arvanud olen.

- Issand! Sa räägid nagu siin räägitakse, sama murret!
- Nojah, see on mind mõjutanud küll...
- Mitut keelt sa üldse räägid kokku?
- Viite.
- Inglise, prantsuse, katalaani...?
- Ei, inglise, saksa, hispaania, katalaani, natuke portugali...
- Ja Eestis te räägite inglise keelt, eks?
- Ei, Eestis me räägime eesti keelt... (ausalt ma ei tea, kust see küsimus tuli)
- Ja kuidas võimalik on, et sa prantsuse keelt ei räägi?
- No, ma ei ole seda kunagi õppinud.
- Aga te olete ju naaberriigid... Ma mõtlesin, et koolis on kohustuslik ja nii...
- Ei, Eesti on seal põhjas. Soome ja Läti vahel...
- Ah te olete sealpool põhjas! Ma mõtlesin, et Prantsusmaa pool põhjas!

Ühel- või teiselpool põhjas, vahet ei ole, see tüdruk ei teadnud geograafiast üldse mitte midagi. Kui seda hiljem teistele külas kommenteerisin üritasid nad neiut välja vabandada. Nad ütlesid, et tal on teised huvid, ei jõua ta endale maailma kaarti selgeks teha. Mhmh. Ütlesid seda ka, et Eesti ei ole miski maailmariik, et kõik seda teadma peaksid. Jajah.

Eks ta ole. Eesti ei pruugi ju maailma mastaabis miski suurvõim olla, aga naaberriigi naabreid võik justkui teada. Või...?

Kui palju Eestit on Masdenverges?

Juba enne siia kolimist oli mul nii mõnigi rumeenlannast tuttav. Kuna rumeenlased massiliselt Katalooniasse emigreeruvad, on mul neid siin juurde tekkinud. See aga tähendab seda, et iga kord kui mõne rumeenia sõbrannaga kuhugi välja lähme, selgub, et kas müüja, ettekandja või baaridaam on ka Rumeeniast! See on tavaliselt see moment kui mind rumalalt naeratades seisma jäetakse, et uurida, millisest linnast kaasmaalane pärit on. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi...

Vahepeal on lausa kade olla. Tahaks ka kellegagi eesti keeles rääkida! Aga kas siin siis ei ole eestlasi? Ikka on! Olen kuulnud mõnest Erasmuse-õpilasest, kes Tarragonas liigub. Ühte juhtusin lausa nägema. Barcelonas tean, elab päris mitu endist kursakaaslast. Nii ei ole eestlaste protsent täitsa nullis. Aga seda, et kuskil mõne eesti ettekandja otsa komistaks ei ole veel juhtunud. Nii palju meid siin siiski ei ole.

Paar nädalat tagasi peeti Tarragonas juba traditsiooniks saanud filmifestivali REC. Mulle täiesti üllatuslikult osales seal eesti film "Püha Tõnu kiusamine", mis (veel üllatuslikumalt) peaauhinna sai. Festival ei ole siinmail aga just kõikse tuntum, seega ei ole kuulda olnud, et Eestist pärast seda rohkem räägitaks. Ülemus (kes teadis festivali võitjat ilmselt ainult seetõttu, et töötab linnavalitsuses) leidis suisa, et ilmselt anti auhind kõige eksootilisemale riigile...

Pole vist tarvis mainida, et Masdenverge külas peale minu ühtegi eestlast ei ole. Rumeenlasi on aga küll. Seega pidin peaaegu pikali kukkuma, kui eile kohalikus baaris 5eurose rahatähega makstes 2eurose eesti mündi tagasi sain. Kas tõesti ringleb minu raha pisikeses külas või on keegi teine tulnud ja oma märgi maha jätnud? Huvitav oleks teada...

Mis ühendab, mis lahutab

Võõral maal elades leidub tahes tahtmata asju, mis kohalikest eristavad. Õnneks on ka asju, mis ühendavad, nii ei ole ohtu automaatselt autsaideriks saada ja jääda.

Üks esimesi asju, mis siin Kataloonias ühendab (aga vahepeal ka lahutab) on katalaani keel. Välismaalasena (jah, ma näen kohutavalt guiri välja) kohalike poole katalaani keeles pöördumine teenib kohe kindlasti plusspunkte. Miskipärast on nad siin veendunud, et nende keelt ei õpi mujal maailmas keegi ja et turistidega suhtlemiseks on kõige otstarbekam ikkagi hispaania keel. Nii lööb nii mõnegi nägu heameelest särama, kui talle midagi katalaani keeles öelda.

Valmis tuleb olla selleks, et katalaani keeles kellegi poole pöördumine toob tavaliselt kaasa kuhja küsimusi teemal miks ja kus. Pole hullu. Saab endast rääkida ja komplimente tõrjuda (sisimas muidugi igaühte neist nautides). Aeg-ajalt, kui uued tuttavad ei ruttagi mu keeleoskust kiitma, tunnen end lausa solvatuna. Kas nad ei kuule siis, kui andekas ma olen?

Katalaani keel võib aga ka probleeme tekitada. Nii Tarragonas kui mujal Kataloonias leidub küllaga veendunud anti-katalaniste, kes sinu pärimise peale kisama kukuvad. Seda halvimal juhul. Parimal juhul nad lihtsalt ignoreerivad sind kuni sa nende poole hispaania keeles ei pöördu. Nii on. Õnneks saan peituda oma välismaalase-staatuse taha ja öelda, et ma olen kahjuks ainult katalaani keelt õppinud. Keegi ei usu, aga ikkagi.

Veel üks ühendav/lahutav teema on jalgpall. Real Madridi radikaalsele toetajale ei ole mõtet ütlema minna, et Barça on maailma parim klubi ja vastupidi. Aga fännklubi baaris koos mängu vaadates võib oma eelistusi kõva häälega väljendada ja teiste heakskiitu nautida. Ilus! Jalgpall ühendab! Teisipäeval ühendas nii väga, et kolmapäeval olime poolatarist sõbrannaga mõlemad tasuta orujo-šottide, hilise salsatunni ja varahommikuse kojusaabumise tõttu terve päeva nagu zombied. Aga lõbus oli. Ja leidsime nii mõnegi uue sõbra.

Küll ma olen tüütu selle jalgpalliga...

Kui protokolli ei täida...

Kes arvab, et elu pisikeses külas on rahulikum ja kergem kui suurlinnas, eksib. Kohe väga eksib. Sellest, kuidas külanaised üksteist taga räägivad, ma täna kirjutama ei hakka. Võtaks liiga palju aega. Tänane teema on hoopis erinevate kohustustega, mis külas elamine endaga kaasa toob, seotud.

Kui ma 9 kuud tagasi Masdenvergesse elama saabusin, ei olnud mul tegelikult õrna aimugi, mida kõike see endaga kaasa toob. Üliinnukas ämm, pea terve külatäis sugulasi ja pidevad kuulujutud on mõned asjadest, millega juba harjunud olen. Protokolli täitmisega veel mitte. Miks? Sest ma lihtsalt ei oska nii mõelda nagu nemad.

Pulmadest alates oleme pideva surve all elanud:
- Kas te Diana uut korterit käisite juba vaatamas?
- Eee... Ei, veel ei ole jõudnud...
- Aga te PEATE minema! Ja varsti!
- Jah, eks me järgmisel nädalal siis...

- Kas te olete juba Diana juures käinud?
- Eee... ikka veel mitte, aga see on meil kindlalt plaanis!
- No parem oleks, sest kui te varsti ei lähe, siis tädi Nuria solvub.

- Mis te Diana uuest köögist arvate? Olete juba vaatamas käinud?
- Ausalt öeldes, ei ole üldse aega olnud, ma olen terve nädala Tarragonas ka ja...
- Ei minul ei ole sellest midagi, aga tädi Nuria ei ole üldse rahul.

Ja nii nädalast nädalasse. Lihtsam oleks lihtsalt ära käia, onju? Aga tee see selgeks mehele, kes ei ole absoluutselt huvitatud oma vastabiellunud onutütre uue elamise vaatamisest. Vabandused ei ole tal seni otsa saanud ja niikaua pean mina ämmale vastust andma. Pole lihtne.

Aga miks üldse Diana kodu vaatama minema peab? Ei ole see ju midagi erilist. Nad mehega tegid endale Diana vanemate majja teisele korrusele elamise. Ämm-äi elavad allkorrusel ja nemad üleval. See ei saa ju ometi nende unistuste kodu olla...? Või saab? Ei tea, pole vaatamas käinud. Praktiline on kohe kindlasti, kui lapsed peaksid tulema, on hoidja hea lähedalt võtta. Mis noorpaari privaatsust puudutab, siis on kindlasti paremaid lahendusi...

Paraku ei ole see korteri-teema ainuke, millega viimasel ajal oleme tegelema pidanud. Kuu aega tagasi said naabrid lapsevanemateks. Nüüd käib ämm peale, et me peaksime minema ja neile miski kingituse viima. Et hea mulje jääks. Kas naabrid on meie sõbrad? Ei, trepikojas tervitamisest kaugemale see suhe ei ulatu. Ja karjuv beebi kõrvalkorteris ei motiveeri tegelikult nendega soojema sõpruse loomist...

Veel. Nädalavahetuse veetsime elukaaslase ristipoja sünnipäeval. Ka see kuulub protokolli ja on kohe kindlasti üks väga kohustuslik üritus. Alles 2 nädalat tagasi oli lihavõtete raames ristiisal kohustus talle traditsiooniline kook viia. Protokoll ei lõppe kunagi. Õnneks on meil ämm, kes kõike meeles peab ja igaks elujuhtumiks vajalikud kingitused ostab. Nii ei pea me vähemalt oma pead sellega vaevama. Meie ainuke kohustus on lihtsalt kohale minna, aga seegi ei ole alati kõikse lihtsam.

Mina, kes ma siit pärit ei ole, ei oma asjadest mingit ülevaadet. Mulle tuleb öelda, kui ma kellegi juurde kohale pean minema, sest ta endale uue riidekapi on ostnud. Ei taha ju külas halba muljet jätta, see annaks naistele ainult rohkem teemasid, millest rääkida. Ja neid on neil minutagi palju.

Oeh, ja nüüd abiellub veel üks sugulane, kelle pruudi veidratest kapriisidest terve küla räägib (küll nõuab ta, et kõik naissoost külalised teatud disaineri kleite kannaksid, küll, et nad imestusest ahhetaksid, kui ta oma valges kleidis kirikusse astub...). Ka selle paari kodu, kus nad muide juba aastaid koos elanud, tuleb kindlasti üle vaadata. Uudishimu on ju suur!

Klassik!

Hispaania on jalgpallimaa ja Kataloonia ei ole selles suhtes mingi erand. Siit on pärit rida häid klubisid, kes Hispaania Liigas aktiivselt mängivad, nendest kuulsaim on ilmselt FC Barcelona või Barça nagu teda kutsutakse.

Jalgpalliklubisid on, nagu öeldud, siinmaal palju. Igal külal on neid vähemalt üks. Nii on olemas ka FC Masdenverge, kes on kolmandas divisjonis oma alagrupis viimased, aga mis seal ikka. Nii pisikese küla meeskonnalt ei saagi suuri tegusid oodata.

Paraku on juba aastaid (väga-väga palju aastaid) nii, et kaks suurklubi, Barça ja Real Madrid, saavad tunduvalt rohkem tähelepanu kui teised. Kohe tunduvalt rohkem. Ja mitte ainult. Hispaania liiga esikoht on viimasteil aastail (alates hooajast 2004/05) peaaegu alati olnud Barça ja Reali vahel otsustada. Nii on nende kahe klubi omavahelistest mängudest saanud legendaarsed kohtumised, millel pea kõik silma peal hoiavad.

FC Barcelona ja Real Madridi vahelisi mänge tuntakse siinmail Klassiku nime all. Sel hooajal on klassikuid aga näotult palju... Esimene toimus novembris. Siis võitis Barça 5-0. Tantsisime too õhtu vihmale vaatamata Tarragonas linnavalitsuse-esisel väljakul ja laulsime: "Madrid se quema, se quema Madrid..."

Teine, mis paraku 1-1 viigiga lõppes, oli alles hiljuti, päeval, mil esimest korda kohalikus pulmas käisin. Pärast seda lahendasid kaks klubi omavahel Copa del Rey finaali, mille Madrid võitis. Sel nädalal kohtusid nad Champions League'i poolfinaalis. Barça võitis 2-0 ja teisipäeval on tulemas poolfinaali teine raund. Seekord Camp Noul.

Nagu eelpool näha võib olen Barça poolehoidja. Mitte kaua, kuskil 2 aastakest, aga selle aja jooksul olen suutnud mõõdukast toetajast radikaalseks fänniks areneda. Eestis on neid mänge hea rahulik jälgida, sest telekast ei näidata päevad läbi mängueelseid ja -järgseid kokkuvõtteid, ennustusi, analüüse, arvamusi... Ei näidata erapoolikuid saateid, mis ühte klubi ülistavad ja teist laimavad. Ei näidata jäägitult oma klubile elavaid radikaalselt meelestatud fänne telesaadetes sulalollusi kisamas...

Seda kõike näidatakse aga siin. Nii olengi jõudnud tasemele, kus tahaksin suurema osa Reali mängijate vastu füüsiliselt vägivaldne olla. Miks nad on sellised? Kas neil häbi ei ole? Paar-kolm aastat tagasi ei oleks seda ettegi kujutanud, aga jalgpall on muutunud tavaliseks vestlusteemaks nii koolis kui tööl.

-Mängu vaatasid?
- Vaatasin. See Pepe on üks igavene...

Samal ajal kui neid ridu kirjutan, kuulen, kuidas kõrvalkabineti meesterahvad jalgpallist räägivad. Sellest lihtsalt ei saa ei üle ega ümber. Kõigi nende klassikute taustal on õhkkond viimastel nädalatel lausa mürgine. Kuna Barçat seostatakse katalaanide ja nende iseseisvussoovidega (treener Pep Guardiola on katalaan ja klubi on keelepoliitika poolest tunnustatud), on kahe suurklubi kohtumised tahes tahtmata poliitilise alatooniga. Sel nädalal on korduvalt teleka vahendusel näha olnud Reali fänne, kes katalaane erinevatesse koledatesse ja pimedatesse kohtadesse saadavad. Mitte ainult jalgpallureid. Kõiki katalaane.

Viimast klassikut kavatsen vaadata Tarragona ametlikus Barça fännklubi baaris lootuses, et saab jälle väljakul tantsida. Sest muudmoodi ei ole lihtsalt võimalik. Jalgpall on siin kõikjal ja miski, mitte miski, ei ole olulisem kui üks Real Madrid-Barça!!!

Pulmad, pulmad

Kevad kipub selline aeg olema, kus hästi palju pulmi tähistatakse. Hästi palju. Eriti siin Hispaanias (okei, Kataloonias). Nii on meid seni juba 3 pulma kutsutud. Esimen neist sai edukalt läbitud ja sellest täna kirjutangi.

Ma ei olnud varem siin pulmas käinud, nii et ei osanud suurt midagi oodata. Teadsin, et laulatus tuleb kirklik, aga mina, kes ma ristimata-leeritamata olen, ei osanud selles osas ka endale mingisugust pilti luua. Läksin asjast miskit teadmata kohale.

Kirikus oli erinevate Piibli osade lugemine mille lõpus kõik kooris midagi ütlesid. Või rohkem mõmisesid, aru ma ei saanud, mida täpselt, nii ei teinud ma isegi katset sama kaasa öelda. Mingi hetk hakati üksteisele kätt andes rahu soovima, seda olin korra näinud, nii ei olnud ma väga üllatunud kui rahvas äkki püsti hüppas ja kätlema hakkas.

Tseremoonia oli õnneks lühike. Lõppes see muidugi riisi loopimise ja hirmsa paugutamisega. Pruutpaari auto oli põhjalikult toidukilesse ja tualettpaberisse mähitud, nii et neil läks tükk aega enne kui kiriku juurest tulema said. Oligi hea, me jõudsime samal ajal kodust läbi minna, et tantsimiseks madalad kingad kaasa võtta. Kõige peale oli mõeldud...

Pidulik sööming ja tants toimusid paar küla edasi Ebre deltas ühes restonaris, mis peamiselt sellele spetsialiseerunud on. Kohalejõudes ootas meid lauakesi täis muruplats, et saaksime enne suure söögi kallale asumist, natuke head-paremat näksida. Seda head-paremat oli aga palju. Väga palju. Ja toodi järjest juurde. Kui külmad suupisted otsa said, serveeriti grillitud liha ja paellat.

Kerges segaduses selle tohutu toidukoguse üle seisin keset muruplatsi, üritades mulla sisse vajuvate kontsade kiuste tasakaalu säilitada ja endale mitte midagi peale ajada. Mu uued ilusad kingad... Minu kõrval seisev võhivõõras neiu:

- On ju hea, et kontsad maasse vajuvad?
- Kuidas see hea on?
- Noh, nii ei ole me oma meestest pikemad!
- Jah, aga see muld ei ole mu uutele kontsadele kindlasti mitte hea...
- Sellele ma ei olnudki mõelnud...

Aga mina olin. Eelistasin veidi eemal kivist teel seista ja teistele tellimusi esitada, ei saa ju lasta heal toidul raisku minna.

Külalisi oli pulmas palju. Tervelt 350. Nendest umbes 300 olid pruudi poolt, ülejäänud peigmehe pere ja tuttavad. Kui meid suupistelaudade juurest viimaks suurde söögisaali suunati tekkis paras segadus õige laua leidmisega. Neid oli lihtsalt nii palju...

Süüa oli sees veel rohkem kui väljas. Tervelt 7 erinevat käiku. Alguse sai kõik mereannivaagnaga. Terve vaagen ühele inimesele. Vaagen täis erinevaid karpe ja molluskeid, mille koorimiseks-puhastamiseks noast ja kahvlist kuidagi ei piisa. Seega olid kõik elegantselt riides daamid ja härrasmehed pärast esimest käiku küünarnukkideni kastmesed. Aga rahul. Väga väga rahul.

Ülejäänud käigud selliseid katsumusi ei valmistanud. Läksid päris kiiresti. Pärast 4. soolast rooga toodi esimene magustoit. Pidi justkui maole puhkust andma vahepeal natuke magusat süüa. Kohe pärast seda saime pearoa kallale asuda. Ja hiljem veel 2 magustoitu. Üks magustoit ja teine pulmatort. Mitu korda katkestati söömine, et "Kibe! Kibe!" karjuda või et pruutpaarile pidulikult üks või teine kingitus üle anda.

Kui me kõik kurguauguni head-paremat täis olime, algas tants. Selle aja peale olid mõned külalised muidugi juba lahkunud ja suurem osa allesjäänutest hakkas ka närviliselt kella vaatama. Miks? Sest samal päeval pidid mängima FC Barcelona ja Real Madrid. Ja jalgpall on teadagi tunduvalt olulisem kui miski pulmapidu. Isegi pruudi isa, suur Madridi fänn, hakkas matši lähenedes närviliselt nihelema.

Kes siis sellisel päeval abiellub??? Kõik seesugused suured üritused tuleks enne ikka spordikalendriga kooskõlastada, nii ei jookse kõik su külalised kell 22.00 koju telekate ette jalgpalli vaatama... :)

Kummalised keelekontaktid

Vahepeal võib õige suhtluskeele leidmine oodatust keerulisemaks osutuda. Näiteks kui minna halvasti informeerituna võõrale maale... Või siis kui sinu keelelisi eelistusi mitte ei jagata. Sellest, et mulle Kataloonias katalaani keelele hispaania keeles vastama kiputakse, olen ma juba kirjutanud, nii et uuesti sel teemal ei peatu. Seekord kirjutan hoopis kohalikest, kellel sarnaseid kummalisi seiklusi ette tulnud.

Hiljuti pidime Barcelonas taksto võtma. Viipasime ja üks peatuski. Vahva! Juht tuli autost välja, et meid kohvritega aidata. Mu elukaaslane, veendunud katalaan, ütles talle hispaania keeles, et kohvrid on võrdlemisi rasked, et juht endale neid venitades viga ei teeks. See vastas talle, et "on jah, äkki aitad". So far so good. Mitte kõik Barcelona taksojuhid ei räägi katalaani keelt, enamasti on meile sellised sattunud, kes ainult hispaania keeles vastavad, üks ei saanud isegi aru, kui talt katalaani keeles palusime, et ta meid lennujaama viiks...

Niisis, ronisime tol päeval taksosse. Juht oli võrdlemisi jutukas, tahtis teada, kust me nii suurte kohvritega tulime, mis maa see selline on ja kuidas seal ilm oli. Alles nii kolmanda-neljanda küsimuse juures saime aru, et tegelikult on mees katalaan. Kuidagi sujuvalt läks ta katalaani keelele üle. Ei teagi, mismoodi see täpselt juhtus. Aga oli kummaline kõrvalt vaadata, kuidas kaks kohalikku omavahel nende jaoks siiski võõras keeles räägivad, sest nad ei teadnud, et on mõlemad katalaanid.

Varem oleksin mõelnud, et Eestis selliseid asju ei juhtu, aga hiljuti veendusin, et see ei ole sugugi nii. Oma tõmmu elukaaslasega Tallinna poode-restorane külastades, ei olnud ühtki müüjat ega ettekandjat, kes minu poole eesti keeles pöördunud oleks. Esialgu läksin nendega kohe eesti keelele üle, tundus kuidagi loogiline. Viimasel päeval aga, kuna olin külma saanud ja nohust-kurguvalust kergelt pahur, vastasin neile inglise keeles. Otsustasin, et kui nad eeldavad, et ka mina välismaalane olen, siis võin vähemalt vastavalt käituda...

Nii tuleb välja, et ka oma riigis ei ole keele valik mitte alati kõige loomulikum ja loogilisem.

Ah, see Ida-Euroopa...

Mõtlesin sel nädalal kirjutada oma ripsmetušši-jahist, aga oma poola sõbranna blogi uusimat sissekannet lugedes, otsustasin teemat vahetada. Nii räägib tänane sissekanne veelkord siinsete inimeste arusaamadest Euroopast, täpsemalt Ida-Euroopast.

Alustan sellest, mida Aleksadra blogis ütles. Nimelt oli ta ühe kohaliku tüdrukuga hiljuti Poolast rääkinud. Neiu ütles, et ei tea Poolast midagi, et sealt ei ole ju miski ega keegi kuulus pärit. Aleksandra siis rääkis talle Lech Wałęsast ja Johannes Paulus II-st, mainis Nobeli kirjanduspreemiaid... paraku ei õnnestunud tal selle kõigega sugugi muljet avaldada. Vastuseks öeldi talle hoopis, et Euroopa oli parem Nõukogude Liidu ajal, sest siis oli vähem riike. Ja vähem riike, teadagi, tähendab vähem asju, mida meelde jätta. Geograafia on ju tänapäeval niiii keeruline.

Selline lugu juhtus Aleksandraga. Ta küll lõpuks ütles neile, et kui vähem riike on parem, siis ei ole Kataloonia iseseisvumine mitte otstarbekas ettevõtmine, aga see kõik oli kurtidele kõrvadele. Kohalikud naersid isekeskis ja leidsid, et see kõik, mis seal põhjas (imelik, et mitte idas) toimub ei ole sugugi oluline.

Veel markantsem näide puhtast ignorantsusest on, kui Aleksandralt küsit, kas poola keel on kirjakeel. Tol hetkel võttis küsimus tal lihtsalt suu lahti, hiljem mõtlesime koos selle peale ja leidsime, et järgmine kord oleks kõige õigem vastata: "Ei, ei ole. Kõik Nobeli kirjanduspreemiad, mis me võitnud oleme, olid suuliste etteastete eest. Viimane oli suisa räpp, aga žüriile meeldis!"

Ise käisin sel nädalal raadios. Kohalik Tarragona raadio soovis teha intervjuud, et uurida kes ma selline olen ja kust ma tulen.
"Eestist."
"Leedust?"
"Ei, Eestist."
"Aaa... noh, need Balti riigid..."
"Jah, noh, me ikkagi samastame end rohkem Soome kui näiteks Lätiga..."
"Miks?"
"Keele pärast ja..."
"Aaa, et eesti keel on siis ka skandinaavia keel?"
"Ei, ei ole, soome keel ka mitte. Need on soome-ugri keeled."
"..."

Huvitav, miks on nii, et Leedut teatakse siin rohkem kui Eestit? Kas võib asi olla selles, et ta on geograafiliselt kõige lõunapoolsem?

Loomulikult ei ole mõtet mainida, et keegi ei tea Eestist mitte midagi. Mida mina ütleks kui keegi küsiks, kas meilt ka miskit head pärit on? Tavaliselt mainin Skype'i, aga seda ei usu ju keegi... Ja Carmen Kass? Noh, ilusaid tüdrukuid on igal pool. Aga miks me üldse ennast ja oma riiki õigustama peame? Keegi ei küsi ju katalaanidelt, mis neil siin head on, mis nad kuulsaks teeb, mis nende olemasolu õigustab... Miks siis meilt?

Kuidas õigesti poes käia

Poeskäimine ei ole tegelikult mingi kunts. Vähemalt Eestis mitte. Lähed lähimasse või parimasse toidupoodi ja ostad, mis vaja. Kuna enamasti on tegemist suurematesse kettidesse kuuluvate poodidega, ei ole valiku tegemine kuigi keeruline. Ühesõnaga ei ole see mingi kunts. Siin aga on.

Esiteks tuleb meeles pidada, et teatud asju supermarketist lihtsalt ei osteta. Mitte mingil juhul. Nende asjade hulka kuuluvad näiteks igasugune lihakraam, kala, puu- ja juurvili. Miks? Ma ei tea, lihtsalt üldlevinud arvamus on, et need tooted ei ole supermarketis kuigi head.

Mõned nädalad tagasi käisime sõprade juures õhtust söömas. See neiu, kes söögi tegi, on külas tuntud kindla menüü poolest, mida ta vahetamast keeldub. Alati salat ja kana. Alati. Vein on iga kord erinev, nii ei ole asi õnneks väga kurb. Viimati tegi see mainitud tüdruk siis kana (seekord pannil, mitte ahjus) ja salatit (see oli samasugune nagu alati). Kana oli tal mõnusalt mahlane tulnud, miski maitseaineseguga ja puha. Täitsa maitsev. Poole õhtusöögi ajal tuli välja, et kana, mida kõik nii kiitsid, oli Lidli supermarketist ostetud. Kõik jäid suu lahti teda vaatama. Järgmisel päeval ämma juures lõunat süües:

"Mis te siis eile sõite?"
"Kana. Jube hea oli."
"Jah? Kuidas ta selle siis seekord teinud oli?"
"Pannil. Aga kas sa teadisid, et ta ostab kana Lidlist?"
"Tõõõesti? Ja oli hea"

Sel hetkel sekkub vestlusesse mu elukaaslase 17-aastane õde:

"Issand! Mul oleks süda pahaks läinud!!!"
"???"
"Jah, see kana on ju Lidlist."
"Jah, aga seda ütles ta meile siis, kui me kõik usinasti kana kiitmas olime... Täiesti hea oli..."

Maria vaatas mind väga kurja näoga. Tema oli endiselt veendunud, et see liha ei saanud kuhugi kõlvata, sest olu ju SUPERMARKETIST! Pealegi odavast! Ülejäänud lõunasöögi aja üritasime teda veenda, et neid kanu ei lennutata mitte Saksamaalt kohale, nad on täiesti kohalikud ja pole üldse mitte pahad.

Nii olen õppinud, et kui ma liha, juurvilja või kala ostan, peab see kas vastavast poest olema või siis tuleb hoolega selle päritolu varjata. Kui nad ei tea, mida nad söövad, on kõik lihtsam! :)

Calçotada!!!

Eelmisel pühapäeval sai lõpuks esimene calçotada tehtud. Ah et mis see selline on? Calçot on sibula pealmine osa, see roheline. Nagu roheline sibul vmt aga jämedam ja suurem. Need aetakse traadi otsa ja pistetakse lõkkesse. Kui nad mõlemalt pool mõnusalt mustad on, võetakse nad välja ja süüakse. Välimine kiht tuleb ära koorida (kõige kavalam nipp on valgest otsast pigistada ja teisest tõmmata), siis tuleb allesjäänud osa Romesco kastmesse kasta ja ära süüa. Kuna see sibul on pikk, kipub õlist kastet igale poole riietele kukkuma. Kui sa just osav ei ole. Aga mina olen! Hah!

Siin on see sibulate grillimine igakevadine üritus. Päris mõnus on vaadata, kuidas nad mustaks tõmbavad ja pärast endale "sepa käed, sepa käed", korrutades neid koorida. Kuuuumad on! Lisaks nendele tehakse tavaliselt grill-liha või paellat. Et kõht ikka korralikult täis saaks! Nämm! :)

Rong see sõitis...

Kuna mu kodu siin on Masdenverges, aga õpin ma Tarragonas, sõltun suhteliselt palju kohalikust rongiliiklusest. Kas busse ei käi? Käib küll, aga alati kui selle transpordivahendi kasuks otsustan, läheb midagi nihu. Viimane kord näiteks saabusin ettenähtust peaaegu kaks tundi hiljem teetööde ja muu jama tõttu...

Niisiis sõidan rongiga. Kohalike seas ei ole rong väga popp. Kellel raha on, sõidab ikka auto või bussiga. Aga rong on kiire ja võrdlemisi tõhus. Pealegi elan raudtejaamale suhteliselt lähedal, nii otsustan juba puht mugavusest rongi kasuks. Mugavusest. Samas peab ütlema, et ei ole kuigi mugav kui sa kindlaks kellaajaks kuskil kohal pead olema, aga tehnoloogia alt veab.

Tehnoloogia veab raudtee puhul aga võrdlemisi tihti alt. Liigagi tihti. Kuna rongid liiguvad elektriga, on alati kui sajab võimalus kuskil suvalises kohas lihtsalt seisma jääda. Maksimaalselt olen poolteist tundi kahe suvalise küla vahel oodanud, et Tarragonasse saada. Ei olnud tore. Kõht oli tühi ja süüa polnud ma midagi kaasa võtnud.

Kui tuul on tugev, ja seda juhtub siin tihti, siis rong ei sõida. Eriti siin meie kandis. Enamasti oskavad inimesed sellega arvestada. Helistavad tööle ja ütlevad, et näe, tuuline on, ja juba saadakse aru, milles probleem on. Kui streigitakse (ja seda juhtub ka suhteliselt tihti), siis ka rongid ei sõida. Õnneks on viimasel ajal populaarsed üldstreigid, siis ei ole probleemi tööle-kooli jõudmisega, sest seal ka streigitakse.

Ja kuna rööpaid ei ole raisata, siis on alati vähemalt üks pikem peatus suvalises kohas ettenähtud, sest kiirem ja parem rong tuleb mööda lasta. Täna hommikul oli see peatus tavalisest pikem, kuna nädalavahetusel jooksis üks rong rööpailt maha ja pärast seda on kogu liiklus natuke graafikust maas.

Üldiselt aga on rongid siin võrdlemisi täpsed ja jõuavad suhteliselt kiiresti kohale. Väljaarvatud siis kui sul sellest midagi olulist sõltub...

Koorida ploom ära?

Asi, mis mulle siin elamise juures hirmsasti meeldib, on värskete puu- ja juurviljade mitmekesisus. Ja see, et nad on suures enamuses kohalikku päritolu. Väga mõnus on hommikuti Kanaaridelt pärit banaani või kellegi aiast nopitud viinamarju süüa ja Valencia apelsinidest mahla teha. Viimasel ajal ostan praktikalt tulles ühest pisikesest puu- ja juurviljapoest ülihäid kollaseid ploome. Selliseid magusaid ja mahlaseid. Ühesõnaga, olen vääääga rahul.

Kummaline on aga kohalike komme kõikvõimalikud nii puu- kui köögiviljad ära koorida. Olgu, mulle ka ei meeldi viinamarjaseemned. Nopin need enamasti välja. Aga viinamari ära koorida? Või ploom? Veidi ülepingutatud... Lõpuks jääb sulle mingi ebamäärane löga kätte, mis näpud koledaks ja kleepuvaks teeb. Kuidas see enam mõnus saab olla?

Köögiviljadega on asi samasugune. Kurki koorin isegi teinekord ja suvikõrvitsat ka, aga roheliselt sibulalt 4 kihti maha tirida, enne kui ta potti pistan, oleks ilmne liialdus. Siin on see aga kombeks. Paar kuud tagasi kutsusime sõbrad enda juurde õhtust sööma. Tegime juurvilja-woki. Olin just lillkapsa ära pesnud ja näksisin seda natuke.

"Kas sul on kõht nii tühi?"
"Ei ole, mulle lihtsalt maitseb lillkapsas."
"Aga sa sööd seda ju TOORELT!"
"Jah... Nii ongi parem... Tahad ka?"
"TOOREST??? Ei ma ei usu, äkki võtab kõhu lahti..."
"???"

Aga carpacciot ja muidu pooltoorest liha söövad nad küll...

Alguses oli mul veidi piinlik kui kõik mind vaatama jäid, kui terve ploomi kõhkluseta suhu pistsin. Ma ei koorinudki seda ära? Eiei, ma ei näe sellel mõtet. Nüüd olen veendunud, et nemad on kari veidrikke, kes kummalistest kohtadest pisikuid ja batsille otsivad. Mina olen maatüdruk ega põe üldse!

Ma tean, naabrinaine juba ütles

Paljud küsivad, kuidas ma just Masdenverge-nimelisse Kataloonia külla sattusin. Külla, kus elab ainult 940 inimest. Külla, millel ei ole ei randa ega mägesid. Külla, kus kõik teavad kõike ja kõiki... Ükski turist ei oskaks siia omal algatusel tulla, ma usun. Aga kuna keelelaagreid korraldatatkse nimelt selles pisikeses külas, siis siia ma jõudsin. Ja siin ma nüüd olen.

Pikk blond tüdruk on sellises külas paratamatult tõmbenumber. Esimesed kuud, kui ma majast välja läksin, jäid kõik, kellest möödusin, mind üksisilmi vaatama. Ebamugav? Jah, väga! Liikusid erinevad kõlakad selle kohta, kust ma pärit võiksin olla. Oli neid, kes arvasid, et Saksamaalt, aga ka neid, kes mind prantslannaks pidasid. Mõned arvasid suisa, et venelanna... Keegi ei pannud täppi. Ei imesta. Eesti on ju nii pisike ja kauge koht.

Mingi aja pärast hakkasid jutud liikuma. Tüdruk on eestist ja üks küla poiss on ta kodustanud. Ämm sai igasugustele põnevatele küsimustele vastata, aga kuna talle see minu ümber tekkinud intriig veidi nalja tegi, siis ei kiirustanud ta mitte nende kahtlusi hajutama. Las murravad pead! Kohati tekkis seetõttu muidugi päris koomilisi olukordi:

"Ma tahtsin küsida, kas Rumeenias on talved väga külmad."
"Ma ei tea, olen ainult suvel Rumeenias käinud..."
"Oot, sa ei olegi rumeenlanna? Keegi ütles mulle, et oled..."
"Eiei, sa ajad mu kellegagi segamini."

Rahvus ei ole loomulikult ainuke, millest siin räägitakse. Kõik teavad, kes kellega käib, kes abielluma hakkab, kes last ootab, kes haigeks on jäänud... Ja seda, kas keegi saab elukaaslasega hästi või halvasti läbi teatakse ka. Miski ei ole saladus! Üks sõbranna on mulle korduvalt öelnud, et nii kui nad mehega kodus tülli lähevad on see tervele külale teada.

Kõige kummalisem komme selles külas on kõige teatamine valjuhääldite kaudu. Esimene kord ei saanud ma aru, mis toimub. Kas keegi annab mingit häiret? Kas midagi on juhtunud? Ei, nad kõigest teavitasid elanikkonda, et kalurid olid suure saagiga tagasi tulnud ja alates kella 18-st saab kala osta. Tore! Ma ei olekski muidu teadnud, millal poodi minna! Teavitatakse ka teistsuguseid asju. Näiteks seda kui keegi abielluma hakkab. Vahva!

Aga peab ütlema, et kui esimene kord valjuhääldi vahendusel kuulsin, et keegi surnud on ja mis kellast kaastunnet avaldama saab minna, jäi kuidagi kole tunne hinge. Kas sa ise ei saagi otsustada, kellele sa pereliikme surmast teada tahad anda? Siin mitte. Kõiksuguseid teadaandeid juhatab sisse muusika. Olenevalt teate sisust. Paraku ei tundu see mulle mitte alati kohane... Nii olin siiralt üllatunud, kui surmateadet juhatas sisse võidukas laulujupike. Nagu oleks midagi saavutanud...

Nii need asjad siin igatahes on. Lihtsad ja keerulised korraga.

Kuidas palun?

Paljudel võib olla jäänud segaseks, mis keeles siin Kataloonias ikkagi rääkima peaks. Siin lühike selgitus:

Kataloonia katalaanikeelne elanikkond on oma keele suhtes ülikaitsev. Kuna nad leiavad, et nende emakeel on siin vähemuskeel (7 miljonit kõnelejat, ma ei tea, mis eesti keel selles kontekstis on...), on nad sel teemal väga tundlikud. Hispaania keel olevat paha. Hispaania keel olevat ohtlik. Hispaania keel hävitavat vaikselt katalaani keelt. Seetõttu on Generalitat'i keelepoliitika keskendunud katalaani keele promomisele. Ja hispaaniakeelne elanikkond tunneb ennast diskrimineerituna. Sellised lood. Aga kuidas asi tegelikkuses välja näeb?

Astub blond tüdruk baari ja küsib selges katalaani keeles ja kõva häälega tassi kohvi. Talle vastatakse hispaania keeles. Peaaegu alati. Milles probleem? Aga ta näeb ju välismaalane välja, miks ta katalaani keelt oskama peaks... Tabamatuks jääb, miks nad eeldavad, et ta hispaania keelt oskab. Räägiks temaga siis kohe inglise keeles, kui nad teda turistiks peavad...?

Ühel nädalavahetusel baaris:
(katalaani keeles) "Vabandust, mis jook on patxaran?"
(katalaani keeles) "Võib ma selgitan katalaani keeles...?"
(katalaani keeles) "Jah, ikka!"
(hispaania keeles) "Vaata, patxaran on selline liköör..."
(kataaani keeles) "Ei, sa võid minuga katalaani keelt rääkida."
(hispaania keeles) "Nagu ma ütlesin, patxaran on liköör...."

Lõpuks suutsime vestluse siiski katalaani keeles lõpetada. Mind isegi patsutati hea katalaani keele oskuse eest seljale. Jah!Aga kui keeruline oli panna teda endaga selles keeles rääkima... See paha-paha hispaania keel, mida vältida üritatakse, tuleb välja, on vestluses välismaalastega asendamatu. Loogika?

Mõned kuud tagasi käisin ülikooli personalile mõeldud konverentsil, kus tunnustatud psühholoog selgitas, miks on katalaanidel kombeks hispaania keelele üle minna ja miks seda tegema ei peaks. Ametnikel oli erinevaid vabandusi ja põhjendusi keele vahetamiseks, kahjuks olid kõik neist ümberlükatavad faktiga, et välismaalase hispaania keele oskus on tegelikult peaaegu sama vähetõenäoline kui tema katalaani keele oskus. Räägime nendega siis inglise keeles? Ei saa, sest ei oska...

Tõin neile näite, et meil Eestis räägitakse inimesega, kes ei oska eesti keelt, by default inglise keeles (või siis vene või saksa, oleneb kõneleja keeleoskusest ja sellest, mida parasjagu vaja on). Pole isegi teema, et peaksime kangekaelselt üritama ennast emakeeles arusaadavaks teha, sest meid on vähe ja keelt tuleb kaitsta. Nemad küsisid: "Aga miks mitte?"
Tõepoolest, aga miks mitte?

Aga sa oled ju külmaga harjunud...

Kataloonias hakkab kevad tulema. Ilmad on suhteliselt muutlikud, aga juba on olnud nii mõnigi mõnusalt soe päev. See tähendab siis kuskil nii 2o soojakraadi. Kui Eestis kevadel esimest korda +5 kraadi on, tundub see niii-niii soe, siin langeb temperatuur korraks +15 peale ja juba hakkab külm. Kuidas nii olla saab?

Kohalikud ise väidavad, et asi on niiskuses. Nad on surmkindlad, et +5 Sant Carles de la Ràpitas (küla Costa Dauradal) on võrdne -15 kraadiga Eestis, sest mere ääres on ju niiskem. Kas tõesti? Ja meil Eestis ei ole merd? Tundub uskumatu, aga see ei ole sugugi võimatu. Iga kord kui sellise "külmaga" rannas mõne baari terrassil istume, läheb mu nina punaseks ja hakkab tilkuma ning sõrmed kipuvad ära jäätuma.

"Kuidas sul külm saab olla? Teil seal on talvel ju -20 kraadi... Kas sa seal siis üldse väljas ei käi?"
"Käin küll, aga see ei tähenda, et mul külm ei ole!"
"Sa peaksid siis ju külmaga harjunud olema."
"Külmaga ei saa harjuda!"
"Te naised olete kõik ühesugused, alati on teil külm! Ma arvasin, et vähemalt eestlannad..."
"Ei-ei, me pole millegi poolest teistsugused."

Ma olen täiesti veendunud, et külmaga ei ole võimalik harjuda. Lihtsalt ei ole! Ja kuna siin kodudes küttesüsteemi kui sellist ei ole (nad investeerivad konditsioneeridesse, mis on suvel kuuma vastu head, aga talvel kipuvad lahjaks jääma) ongi kogu aeg väga külm. Kui sa oma külmast kodust jahedale ja tuulisele tänavale astud, ei saa sul ju äkki soe hakata.

Soojaga seejuures täita harjub. Ja kiiresti. Oktoobris kui ilmad endiselt 25 plusskraadi ringis olid, hakkasin jakiga käima. Enam ei tundunud nii soe (augusti-septembriga võrreldes ei olnudki). Nii jalutasin, blond eesti tüdruk, jaki ja salliga mööda Tarragonat ja vaatasin viltuse naeratusega T-särkides ja sandaalides kahvatuid turiste. Kuidas neil külm ei ole?

Lohutuseks kõigile, kes sooja ilma taga igatsevad: siin ei ole küll -20 kraadi, aga see eest on mõnikord tuuline. Väga väga tuuline. Nii tuuline, et isegi rongid jäävad seisma. Aga sellest järgmine kord! :)

Teil seal Tšehhoslovakkias...

Teada on, et hispaanlased ei ole geograafias just kuigi tugevad ja katalaanid ei ole selles suhtes kahjuks erand. Esimene kord, kui minu suvine silmarõõm (kellega me nüüd nii enam-vähem koos elame) küsis, kas Eesti on kuskil Kesk-Euroopa kandis, mõtlesin, et pole hullu, ju ta ajas Slovakkia või Sloveeniaga segamini (need on katalaani keeles vastavalt Eslovàquia ja Eslovènia). Nüüdseks ta juba teab, kus "minu maa" täpselt asub ("Nii kaugel?!?!"), kahjuks aga ei saa seda kõigi kohta öelda, kellega siin tutvunud olen.

Seda, et mind arvatakse Sloveeniast olevat, tuleb võrdlemisi tihti ette. Vahepeal koguni mitu korda pooletunnise vestluse jooksul, sest (olenevalt inimesest) ei ole siin ka kuulamisoskus kohalike eriline tugevus. Rahu ainult rahu, eksimine on inimlik... Esmaspäeval küsis mu korterikaaslane, kes on ise Alicantest, kas ma olin "sealtsamusestki, Tšehhoslovakkiast, pärit".

"Mida?"
"Jah, mu ema ütles, et teil seal Tšehhoslovakkias on rasked ajad. Et sa vaeseke ilmselt muretsed oma pere pärast ja nii..."
"Oota, mida? Ma olen Eestist, endiselt... "
"Aaaa... No ma mäletasin, et kas Tšehhoslovakkiast või Venemaalt."
"Oookei..."

Selline vestlus. Ja neil ei ole üldse piinlik tunnistada, et nad ei tea, et Tšehhoslovakkia ei eksisteeri enam ja et neil ei ole tegelikult õrna aimugi, mis koht see Eesti on. Mõned ütlevad isegi, teatud uhkusega hääles, et nemad ei ole suvatsenud (ega suvatsegi) neid uusi "riigikesi", mis pärast NL lagunemist tekkisid endale selgeks teha. Milleks? Samas ootavad näiteks katalaanid siia Erasmuse raames hispaania keelt õppima tulnud hiina üliõpilastelt, et need teaksid, milline sotsiolingvistiline olukord siinmail valitseb ja endale katalaani keele selgeks teeksid.

Aga Euroopa riigid on ebaoluline pead risustav info? Olgu nii, meil kõigil on oma prioriteedid...

Radikaalne on nii inetu sõna...

Nädalavahetusel käisin Barcelonas. Niisama, ilm oli ilus. Olin terve päeva ühe endise kursaõega (väga vahva oli!) ja õhtul sain sõbraga kokku, et koos sööma minna. Ka vahva! Valisime restorani Barcelona natuke pijo'mas linnaosas (Les Corts), kus kõik on väääga puhas, ilus ja kallis... Ja kus katalaani keelt räägitakse rohkem kui näiteks kesklinnas.

Söök oli hea, selline lounge'i tüüpi koht, kus pastat ja salateid tehakse. Sobis hästi, sest mul ei olnud kõht väga tühi. Ainuke asi, mis ei sobinud oli 100% hispaaniakeelne menüü... "Kus on katalaani keel?" küsisin sõbralt. Tema, muidu nii veendunud katalaan, leidis, et "ähh, ei ole hullu midagi" ja valis südamerahus toitu edasi.

"Oota, aga katalaanikeelsete menüüde olemasolu on kohstuslik!"
"Arvad? Ma ei tea... Mis vahet seal on?"

Ka kelnerid ei rääkinud katalaani keelt. Või vähemalt kumbki neist kahest, kes meid teenindas. Mulle ei meeldi hispaania keelele üle minna, kui just mõjuvat põhjust ei ole, aga sõber ei teinud teist nägugi, niipea kui hispaaniakeelset menüüd nägi, loobus ta katalaani keele kasutamisest teenindajatega. Ja nii oligi.

"Mille k****i pärast sa nendega hispaania keelt räägid? Nad saavad katalaani keelest aru küll!"
"Miks sa alati nii radikaalne pead olema? Ära tekita probleemi..."

Täna hommikul küsisin ülemuselt selle kohta. Mida mina, eesti tüdruk, tegema pean, kui ma tunnen, et mind on diskrimineeritud, sest ma ei saa toitu katalaani keeles tellida? Ta saatis mulle lingi, kus saan sellistest kohtades/juhtumitest teatada. Hiljem võtab keegi selle asutusega siis ühendust ja annab neile kirjalikult teada, et nad on seadust rikkunud.

Nüüd on mul see ankeet siis lahti ja mõtlen, kas täita see ära või mitte. Kas katalaani keele kaitsmine on tõesti minu töö? Miks sõber katalaan ennast sellest nii puudutatuna ei tundnud kui mina? Äkki ma olengi radikaalne? Ei ole, see on nii inetu sõna...

Ei, ankeet tuleb ära täita. Kui keegi midagi ei tee, siis ei saagi asjad muutuda...

Esimene sissekanne. Kes ja miks?

Täna hommikul rongiga L'Aldea nimelisest külast Tarragonasse sõites, mõtlesin kõigile neile, rohkemal või vähemal määral kummalistele, seikadele, mis mulle poole aasta jooksul Kataloonias osaks on saanud. Kohati on need lausa sürreaalsed olnud... Olen ennast mitmel korral tabanud mõttelt, et Eestis selliseid asju küll ei juhtuks. Ja nii otsustasingi kõik kirja panna. Nii lihtsalt. Teine põhjus, miks ma nüüd äkki, ühel heal päeval, blogi tahan kirjutama hakata, võib olla see, et minu kursaõde Poolast teeb sama. Katalaani keeles kirjutab oma kogemustest Tarragonas. Äkki ma olen lihtsalt kade, mine sa tea. Olgu kuidas on, aga blogi on nüüd alustatud.

Sissejuhatuseks peaks vist ütlema, et tulin Tarragonasse eelmise aasta augusti lõpus. Huvi katalaani keelt edasi õppida oli suur, ja soov ühes keelelaagris tutvutud noormehele lähemal elada ehk veel suuremgi. Nii olingi Barcelona lennujaamas kahe kohvri ja meeletu entusiasmiga, et uus ja põnev elu juba algaks. Nüüd, pool aastat hiljem, tunnen kohati Eesti rahulikkusest puudust. Siinne elu on nii palju kiirem ja närvilisem, et mõnikord tahaks aja lihtsalt seisma panna, et Kohukest süües telekat vaadata... Aga ei saa. Ja kohukesi siin nii kui nii ei ole.

Nii, nüüd on tutvustav osa enam-vähem olemas. Eks infokilde tuleb hiljem juurde, aga raamistik on nüüd paigas.

Tagasi algusesse. Tulin rongiga Tarragonasse, et praktikale minna. Meil siin on magistriõppe lõpetamiseks kohustuslikud 350 tundi praktikat. Alustasin eelmisel nädalal Tarragona linnavalitsuse keelepoliitika osakonnas (SPLAT) ja olen seni põhiliselt väljaminevate tekstide parandamisega tegelenud. Tuleb välja, et linnavalitsuse ametnikud ei ole oma keeleoskuses piisavalt kindlad, et kirjad ja muud üllitised lihtsalt teele saata, enne peab need üle vaatama. Vigu on igasuguseid, alustades õigekirja ja lõpetades lauseehitusega, aga neid on alati. Veatuid tekste ei ole ette tulnud. Olgu, tegelikult on ju hea, et nad näiteid vigaseid plakateid kuhugi üles ei riputa, aga kas tõesti on nii keeruline neid ise hästi kirjutada? (Kui mõni nüüd siinkohal mõtleb, et vaat', kes räägib, enda eesti keel on ka kehvapoolne, siis jah, komade panek läheb aasta aastalt keerulisemaks... Eks see on see vanus, asjad lihtsalt unuvad ära...)

Minu ülemus linnavalitsuses on umbes kolmekümneaastane ülisümpaatne neiu, kes omab katalaani keeles mag. kraadi ja on lisaks eraldi tekstide parandamist õppinud. Vahva, onju? Saan igasuguste keelt puudutavate küsimustega alati tema poole pöörduda, ta teab kõike ja oskab väga hästi seletada. Hämmastama paneb vaid see, et ta on minult kolm korda küsinud, kas eesti keel on vene keele moodi. Ja kolmel korral olen ma talle seletanud, et eesti keel ei ole indoeuroopa keel, aga vene keel on; et eesti keel on soome-ugri keel, aga vene keel hoopis slaavi keel. Lihtne? Vist ei ole, sest ta küsib ikka uuesti. Tegelikult ei peaks vist imestama, sest kui juba siinmaal tunnustatud keeleõppejõududele ei suuda selgeks teha, et eesti keel ei ole vene keel, siis ei ole keskmisele katalaanile/hispaanlasele selles üldse mõtet rääkida. Pole ju tegelikult oluline ka, nii kui nii oleme kõik Idast :)

Järgmise korrani!!!