Poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne

Sel nädalal tekkis mõte (või pigem karjuv vajadus), et võib-olla peaks oma blogi sisu veidi täpsemalt põhjendama, et edaspidiseid vääritimõistmisi vältida. Kõige õigem oleks sellest alustada, miks ja kuidas üldse nii juhtus, et ma katalaani keelt õppima hakkasin.

2006. aastast saab Tartu ülikoolis lisaks itaalia, prantsuse, hispaania ja portugali keelele ka katalaani keelt õppida. Kuna õppisin toona hispaania filoloogiat, pidime kohustuslikus korras veel teise romaani keele veel valima. Esimesel aastal valisin portugali keele, käisin kaks kohustuslikku aastat loengutes ja rääkisin üsna ladusasti, aga nüüdseks olen keele peaaegu unustanud. Lugedes ja kuulates saan veel aru, aga rääkida on juba üsna keeruline.

Katalaani keelt alustasin hispaania filoloogia teisel aastal. Esialgu tundus see natuke kummaline segu hispaania ja prantsuse keelest, aga pärast kahte aastat loenguid ja kahte erinevat suvekursust Kataloonias meeldis see mulle juba väga. Nii otsustasin, et kahest aastast on vähe ja käisin veel kolmanda aastagi vabatahtlikult ja õppejõuga kokkuleppel loengutes.

Nüüdseks olen neli aastat katalaani keelega tegelenud ja ausalt öeldes ei kujuta enam hästi ette, kuidas ma selleta hakkama saaksin. Kõigil on kodused keeled, mõnel üks, mõnel rohkem, aga lisaks nendele valime veel teisedki keeled. Seda kas siis vajadusest või mingil muul põhjusel. Mina valisin katalaani keele, sest see meeldib mulle.

Minu jaoks kõlab see ääretult ilusti. Lisaks sellele on mulle alati tundunud, et eesti ja katalaani keele vahel saab teatud paralleele tõmmata. Nimelt on ka meil kõrval suurem keel, mis meie omale teatud ajal ohtu on kujutanud.

Ärge mõistke mind valesti, ma olen eestlannast hispaania filoloog. Üle kõige on minu enda keel, eesti keel. Hispaania keel on mulle alati südamelähedane olnud ja ma ei oleks kunagi läinud Katalooniasse õppima, kui ma seda ei oskaks, aga seal olles eelistan katalaani keelt, sest see lihtsalt kõlab minu jaoks paremini. Puhtalt maitse küsimus. Para gustos, colores, eksole.

Katalaani keele magistriõppest ja erinevatelt seminaridelt olen kaasa võtnud arusaama, et niikaua kui minust aru saadakse ei ole vajadust keelt vahetada. Tarragona kontekstis tähendab see, et ma räägin katalaani keelest, sest see on seal ametlik keel, aga kui keegi minust aru ei saa, lähen üle kas inglise, saksa või hispaania keelele. Kuidas parasjagu vaja.

Kõike kokku võttes, mitte mingil juhul ei pretendeeri see blog mingi absoluutse tõe levitamisele. Kirjutan asjadest, mis mulle silma jäänud just nii nagu nad on. Sotsiolingvistika on Kataloonias väga kuum teema ja kui ma teinekord kurdan, et näiteks menüüd ei olnud katalaani keeles, on see sellepärast, et tegemist on keeleseaduse rikkumisega. Kuna katalaani keel mulle meeldib pean neid teemasid oluliseks ja toetan igasuguseid püüdeid keelt säilitada.

Kõigile neile, kes arvavad, et ma kitsa maailmavaatega radikaalne katalaani natsionalist olen - lugege midagi muud, ma ei solvu üldse.

Els indignats - pettunud, solvunud ja muidu kurjad inimesed

Alates 22. mai kohalikest valimistest või, õigemini, alates 15. maist, on siinse ajakirjanduse üks kuumimaid teemasid suuremate linnade keskväljakutel telkivad poliitikutes ja poliitikas pettunud kodanikud.

Mis täpselt probleem on? Ei tea, sest kui kellegilt küsin, saan vastuseks, et kõik on halb. Mida siis lahenduseks pakutakse? Ka ei tea, sest keegi ei oska suurt midagi konkreetset nõuda. Kas nad ei leia, et kuu aega on piisav aeg lageda taeva all magada ja välikäimlas ennast kergendada? Ei, sest keegi peab ju vigasele süsteemile tähelepanu juhtima.

Eile jõudis asi nii kaugele, et Kataloonia president pidi helikopteriga parlamenti tööle lendama, sest tema auto oli nende kurjade kodanike poolt igast küljes blokeeritud. Mõnda poliitikut kaunistati spreivärvidega, mõnele lendas muna vastu pead... Ühesõnaga kaos. Täna hommikul lugesin lehest presidendi arvamusartiklit kogu olukorrast.

Artur Mas ütles, lühidalt kokku võttes, et demokraatia ongi selline, ise te meid valisite. Ja nii on. Küsisin oma Masdenverge perelt, mis nad sellest arvavad. Ei olnud rahul. Tõid paralleele Rooma Impeeriumiga, mis ka otsa sai, sest asjad ei funksinud. Miks? Ei tea.

Väljast vaadates tundub kõik üks suur totrus. Ammu oleks aeg koju minna. Asjad ei suju hästi, aga nende lahendamsieks on kindlasti ka muid vahendeid. Kas tõesti on vaja töölkäimise asemel kuskil väljakul telgis elada ja ennast hääletuks karjuda? Jah, ütlevad kohalikud, pealegi, need, kes seal väljakul elavad, ei käi ju tööl...

Nii ta on. Masdenverges ei leia keegi, et olukorras, kus suurem osa Euroopast palehigis töötab, et P.I.G.S. saaks kriisist üle aidatud, aga nemad tööl ei käi, midagi ebanormaalset. Kõik on kõige paremas korras. Ja siis vaatame kõik koos kodus diivanil Kreekas toimuvaid mässe ja proteste ja selle mõistavad nad ükshäälselt hukka. Va'd kreeklased, kas nad tööl ei oska käia?!