Nüüd on asi ametlik!

Ehkki elan juba peaaegu kaks aastat Kataloonias, ei ole ma seni tundnud vajadust endale välismaalaste ID kaart teha. Lihtsalt keegi ei ole mult seda nõudnud. Eesti passiga ei ole probleeme tekkinud. Palju ma ikka ametiasutusi mööda liigun... Põhjusi on kuhjaga. Ometi otsustasin nüüd viimaks selle asja korda ajada. Lihtsalt igaks juhuks.

Kõigepealt uurisin tuttavatelt, kellel see paber olemas, mida täpselt selleks tegema peab. Täitsin internetis avalduse, tegin passist koopia ja... Kuuldes, et peaksin kell 6 hommikul kohale minema, et ennast järjekroda panna ja siis kella 9-ni ootama, et nad kontori lahti teeksid, läks igasugune tuju kuhugi minna üle. Tühja sest paberist! Kuni vaja pole ei lähe ma kuhugi!

Täna hommikul ärkasin endale üllatuseks 5.55 üles. Uni oli läinud. Krabasin oma pool aastat tagasi täidetud avalduse kaasa, passi taskusse, ja asusin Tortosa poole teele. Kell 6.50 olin kohal. Oleksin õigest kohast võib-olla möödagi kihutanud, kui ei oleks märganud ilmselt suletud asutuse ees 7-8 inimest ootamas. Parkisin auto ja läksin asja uurima.

Kõigepealt küsisin järjekorra kohta. Vanem araablasest härrasmees, kes sulejopes, sall ninani, maas istus, tõstis pea ja ulatas mulle paberi, kuhu kõik saabujad olid ennast kirja pannud. Olin seitsmes! Juhuu! Pannud ennast kirja, tahtsin teada, millal on lootust kuhugi jutule saada. Üks vanem rumeenlanna ütles, et enne 8-t lahti ei tehta. Olgu nii. Eelistasin autos oodata, sest ilm on hommikuti endiselt veidi jahedavõitu.

Tund aega hiljem igavusest hullumas ronisin uuesti autost välja, et viimased minutid ukse ees oodata. Ilmus jämedamat sorti politseinikuhärra, kes kamandas, et välismaalased ühele ja kodanikud teisepoole ennast järjekorda sätiksime. Asjalik araabia härra kamandas meid kõiki vastavalt nimekirjale järjekorda.Meid lasti ühekaupa sisse numbrit võtma. Nagu pangas. Saanud numbri kätte, uurisin, kaua minna võib...

"Enne 9-t ei ole mõtet tagasi tulla."
"Tagasi tulla? Kuhu ma siis vahepeal lähen?"
"Võib minna näiteks kuhugi kohvi jooma..."

Vahva. 8.05 oli mul järjekorranumber olemas, aga endiselt vähemalt tund aega oodata! Võtsin politseinikku nõu kuulda ja käisin hommikust söömas ja ajalehti ostmas. Kell 9.10 venitasin ennast tagasi. Hakkasin vaikselt juba närviliseks muutuma. Olin järjekorras kuues ja asjad ei edenenud kohe kuidagi. Mingil kummalisel põhjusel vahetas üks tuvastamata rahvusest (ei ma ausalt ei tea, kust ta pärit võiks olla) meesterahvas minuga numbreid ja sain äkki viiendaks!

Kümme minutit hiljem olid kõik vajalikud paberid sisse antud, 20 eurot riigilõivu makstud ja üks pahatujuline tädi andis mulle papitüki, millel oli minu nimi.

"See ongi kõik? Ei ole pilti vaja ega midagi?"
"Jah, see ongi kõik. See ei ole dokument. Oma ID kaarti on sul edaspidi ikka vaja, lihtsalt nüüd on sul see ka..."
"Aaa..."

Ilmselt on sellepärast kõik seni minu passi või ID kaardiga rahule jäänud. See välismaalaste dokument ei tuvasta mu isikut ju kuidagi... Ja meelde tuleb üks ametnikutädi, kes ütles, et kui mul seda papitükki ei ole ei tohiks ma siin ei õppida ega tööl käia... Igatahes on ta mul nüüd olemas. Kui teda millekski muuks vaja ei lähe, siis taoliste tädide rahustamiseks sobib see suurepäraselt!

Lapsesuu...

Kohalikus gümnaasiumis praktikal käies olen kuulnud nii mõndagi põnevat. Õpilastel on maailmast täiesti omamoodi arusaamine ja nad ei häbene seda uue õpetajaga jagada. Olen nii mõnelgi päeval koolist koju tulles omaette naernud nende kildude üle, mida lapsed pillavad.

Eile olin 6. B klassiga enne õpetaja tulekut mõned minutid omapead. Ütlesin neile, et nad asjad välja võtaksid ega kisaks ning nemad kasutasid võimalust, et mulle küsimusi esitada.

- Onju sa oled Masdenvergest?
- Olen.
- Misasja? Ta on Masdenvergest vä?
- Olen jah.
- Tegelt...?
- Jah.
- Mul ühed sugulased elavad ka Masdenverges.
- Minul seal sugulasi ei ole. Ainult mina.
- Kus su pere siis elab?
- Seal, kust ma pärit olen muidugi...
- Ai! Kust sa pärit olidki?
- Hea küsimus. Ma esimesel päeval ütlesin teile...
- Küll ei öelnud!!!
- Ütlesin...
- Rumeeniast!
- Ei...
- Leedust!
- Ei...
- Venemaalt!
- Ei...
- Inglismaalt!!!
- Ei ole, ma olen Eestist.
Üks pisem poiss tõuseb toolil püsti, et seinal rippuvalt maailmakaardilt Eesti üles leida.
- Kas see nagu hästi kaugel ei ole või?
- On.
- Ja te räägite seal inglise keelt?
- Ei. Miks? Me räägime seal eesti keelt...
- Lahe! Kus sa Masdenverges elad?
- Ei seda teil küll teada ei ole vaja...
- Ma tean! Raudselt seal nendes korterites, kus kõik teised õpetajad elavad...
- Ei...
- Supermarketi kohal?
- Ei, hoopis teises küla otsas...
- Ma tean! Ja kas sa tuled auto või jalgrattaga kooli?
- Autoga ikka...
- Muidugi autoga! Mis küsimus see on! Nii ilus ja hästi riides, kuidas ta sinu meelest rattaga peaks tulema?!
- Ilma kisata paluks...
- Miks sa meile oma Facebooki anda ei taha?
- Sest teil ei ole seda vaja...
- Tead, et kõik sellised ilusad õpetajad on meile oma Facebooki ja Messengeri andnud?
- Ja mis koledatest õpetajatest saab? Nende Facebooki ei tahagi?
- (kooris) Eeeeiiiiii!!!!

Sel hetkel jõudis õpetaja ja meil jäi inetute pedagoogide teema pooleli. Nüüd tean, et füüsiliselt vähem atraktiivsete õpetajate elu on kergem, neid ei pommitata Facebookis sõbrakutsetega...

Millal alustada streikimist?

Nagu teada, kasvab streikide populaarsus ja sagedus Põhja-Euroopast Lõunasse liikudes drastiliselt. Kui Eestis näeb streike harva ja enamasti teleka vahendusel, siis Saksamaal, aga eriti Prantsusmaal, Kreekas ja Hispaanias on need suhteliselt igapäevased sündmused. Paljud ei vääri isegi ulatuslikku meediakajastust, sest faktis, et keegi jälle streigib, ei ole midagi erilist. Olgem ausad, kui paljud meist üllatuvad, kuuldes, et prantslased on miskil põhjusel tänavale meelt avaldama tulnud?

Nii oli selle nädala kolmapäeval meil taas streik. Iseenesest justkui mitte miskit põnevat, aga väärib ometi kommenteerimist. Miks? Sest tegemist oli üliõpilaste streigiga kärbete vastu haridusvaldkonnas, mis tingivad õppemaksude jm ülikooliga seotud kulude tõusu. Streik oli eelkõige riiklike ülikoolide õpilastele, sest neid puudutab see enim. Eraülikoolid olid enne kriisigi kallid...

Nii olid Barcelonas ja Tarragonas ulatuslikud meeleavaldused, mille käigus üliõpilased mõne ülikooli rektoraadi hõivasid ning nii mõnedki neist politsei poolt kinni peeti. Põnev põnev. Mis on aga veelgi märkimisväärsem ja põnevam on see, et ka gümnaasiumid streigis osalesid. Kuidas? Õpilased lihtsalt ei läinud kooli! Streik! 

Kolmapäeva hommikul kui äi mind kooli ees maha pani, jäi ta hetkeks koolibussist väljuvaid õpilasi vaatama ja küsis, rohkem iseendalt kui minult: "Näis, kas meie tütar on nüüd siis ainuke, kes streigib...". Tõesti, kool oli tavalisest tühjem, aga suurem osa õpilasi oli siiski kohale tulnud, sest nende vanemad ei näinud põhjust, miks nad koju peaksid jääma. 

Pärastlõunal ämmaga rääkides tõstatasin teema. Tahtsin teada, kas ta tõesti arvab, et see, kui tema tütar tavalisel koolipäeval koju jääb, keskpäevani magab ja ülejäänud päeva teleka ees veedab, on streik. Ja ta arvab! On küll streik! Ta oli nii veendunud, et hakkasin korraks isegi kahtlema. Aga järgmisel päeval kuuldes, et mu mehe õel oli streigi päeval hoopis eksam olnud, milleks ta ette ei olnud valmistunud, hülgasin kõiksugu mõtted gümnaasiumiõpilaste streigi õigustatusest. Mis streik?! Lihtsalt vabandus, et mitte kooli minna.

Aga fakt, et vanemate meelest on igati normaalne, et nii noores eas juba streigitakse, paneb mõtlema...