Bup-bup!!!

Möödunud nädalavahetusel käisime sõpradega ühes imepisikeses mägikülas lõunat söömas. Veini sai söögi kõrvale piisavalt joodud ja nii ei ole imestada, et me enne kojuminekut kanalaadalt läbi minna otsustasime. Nimelt oli eelmisel nädalavahetusel siinkandis kanalaat. Müüdi kanu, hanesid, parte...

Elukaaslane ja tema sõber otsustasid hiljuti hakata kanu pidama. Et nii on munad ja ökoloogiline kanaliha odavalt käes või nii. Meie sõbrannaga otsustasime väljas oodata. Jalutasime näitusepaviljoni ees edasi-tagasi ja uudistasime kanu läbi klaasist seina... kuni me äkitselt märkasime, et ühe leti juures müüakse kutsikaid!

Maksime sissepääsu ja tormasime otsejoones kutsikaid vaatama. Esialgu jäid silma kullakarva spanjelid, kuid  nende varjust paistis teine puur pisemate, Jack Russelli terjeri moodi koertega. Nii kui sõbranna neid nägi, oli asi selge! Käisime kahekesi pangaautomaadis ja ta kinkis meile ühe neist tillukestest koertest.

Nüüd elame kolmandat päeva pisikese andaluusia bodegeeroga. Panime talle Leo nimeks, sest samal päeval kui ta koju tõime, lõi Leo Messi Mülleri uskumatu väravaterekordi. Tuletan meelde, et siin on kõik jalgpalliga seotud.

Et kuidas käitub üks katalaani koer? Ta on meid kaks ööd üleval hoidnud, sest vajab iga 2 tunni tagant, et keegi ta sülle võtaks ja kussutaks. Pikakarvalisest söögitoavaibast pidime loobuma, sest Leol kippus selle kohal kõht lahti minema. Kõik oma tegemised sätime selle järgi, mida Leo parasjagu teeb. Muidu ta vaeseke karjub end hingetuks.

Samas pakub pisike Leo ka palju toredaid hetki. Ta suudab absoluutselt igal pool magama jääda, nii ei ole sugugi ime leida, et ta on sulle sussi sisse tudile pugenud. Koordinatsioon ei ole veel tema tugevaim külg ja ta kukub pidevalt ümber. Eile avastas Leo, et ta on isane koer. Nüüd üritab ta istudes kõhu alt seda pisikest nokut kätte saada... ja ta kukub seda tehes iga kord selili.

Leo on vahva! Ootan nüüd, et ta katalaani keeles haukuma hakkaks: bup-bup!

Kultuurišokk

Mida kauem võõral maal elada, seda omasemaks saavad selle maa kombed ja tavad. Nii räägivad kõik mu kohalikud tuttavad, et ma olen päev päevalt rohkem katalaan. Ise loodan, et ma sellevõrra vähem eestlane ei ole, sest mulle väga meeldib siin teistsugune olla. Kohe mitte ei tahaks tüüpiliseks katalaani naiseks muutuda. Mitte, et see  halb oleks, aga... Ei taha. Selle põhjustest kirjutan teinekord. Nii et ma siis katalaanistun. 

Hiljuti käisin Eestis. Võtsin ühe eriti toreda katalaanist sõbranna kaasa, keda üldse ei häirinud, et sel ajal kui me seal olime, lumi maha sadas ja ilm külmaks kiskus. Ta leidis hoopis, et kliima oli väga meeldiv. Tal ei olnud külm ega midagi. Oli täiest imetlusväärne, kuidas ta iga natukese aja tagant rõdule suitsetama läks. Täitsa ilma jopeta! Tema külmatrotsivatest lumeinglitest ei maksa rääkidagi.

Meie viimasel laupäeval Eestis, mängis juhtumisi FC Barcelona ja meil, kes me mõlemad oleme fännid, oli soov mängu kindlasti näha. Otsisime Tallinnas baare, kus oleks võimalik jalgpalli vaadata. Vanalinnas jalutades jäid kaks sellist baari kohe silma. Kuna ühes neist ei olnud rahvast, teine aga oli puupüsti täis, otsustasime esimese kasuks. Üpris kiiresti sai selgeks, miks selles baaris kedagi ei olnud. 

Nimelt ei olnud baaridaamil absoluutselt mingit tahtmist tööd teha. Kui oleksime tahtnud seal midagi söömata-joomata istuda, ei oleks tal selle vastu mitte midagi olnud. Et ta meid ignoreeris on lausa vähe öeldud. See-eest need paar üksikut külastajat, kes baaris siiski olid, tegid meist liigagi palju välja:

- Tüdrukud, ää! Kas me oleme rõvedad, vää?

Ausalt ma ei saanud üldse aru, millest selline küsimus. Kaks baarinurgas istuvat noormeest, keda me isegi vaadanud ei olnud, otsustasid äkki meiega sellisel viisil juttu teha.

- Tüdrukud! Kas me oleme nii rõvedad, vä?

- Eee... Ei, miks?

Olime sõbrannaga mõlemad jalgpallile keskendunud, nii ei pannud me tähelegi, kuidas sama noormees meie lauale lähenes ja sinna maha istus. Samal hetkel helises mu telefon, nii ei pööranud ma värskele lauakaaslasele erilist tähelepanu. Mu sõbranna aga ei räägi ei eesti ega inglise keelt:

- Kuuled vä?

- ...

- Kuuled vä?

- ...

- Kuuled vä?

- Kas sa ei näe, et ma räägin telefoniga?

- Aa... Aga kuuled vä? Kas su sõbranna eesti keelt ei räägi vä?

Lõpetasin igaks juhuks kõne, et noormehele väärilist tähelepanu osutada:

- Ei, ta ei räägi eesti keelt. Inglise keelt ka mitte. Ja isegi kui räägiks, ei oleks tal mingit huvi sinuga rääkida. On väga ebaviisakas vahele segada, kui keegi telefoniga räägib!

- Mis ma olen siis ebaviisakas vä?

- Oled jah! Seda, kas sa rõve oled, ma ei tea, sest me tulime siia jalgpalli mitte sind vaatama, aga ebaviisakas oled sa kindlasti!

- Jalgpalli vä?

- Jalgpalli jah! Nii et ole kena ja mine istu oma lauda tagasi, sest me tõesti ei taha sinuga rääkida ega sind nii lähedalt vaadata.

- Ahah...

Vahetult pärast seda vahetasime baari, kuna ka kõrvallauda tekkisid vestlusaltis, kuid mitte eriti meeldivad, meesterahvad. 

Minu sõbrannale oli noormeeste selline käitumine täielik kultuurišokk. Talle tundusid eesti mehed algul nii sümpaatsed ja nägusad, aga pärast seda vahejuhtumit muutis ta oma arvamust. Nimelt on ta harjunud kohalike meestega, kes sulle pigem mesijuttu ajama tulevad. Nad ei kipu tavaliselt küsima, kas ja kui rõvedad nad on. Natuke imelik küsimus ju. Aga nii mu sõbranna traumeeritud sai. 

Ohtlikud väikekülad

Võib-olla on see nii vaid Eestis, aga mulle on alati tundunud, et pisikesed külad, kus kõik kõiki tunnevad, on suhteliselt turvalised elupaigad. Vähemalt minu jaoks on see loogiline. Kuidas saab midagi koledat juhtuda kuskil, kus sa ei saa kodust välja minna ilma, et naabrinaine küsiks, kuhu sa teel oled? Masdenverges näivad asjad aga teisiti käivat...

Kogu mu siinne pere on täiesti veendunud, et neid võidakse röövida. Miks? Ma ei tea! Kuskilt on neile tekkinud idee, et Masdenverges on üliohtlik elada. Nii on nende maja välisuksel kolm lukku ees.Üks neist on snepper, nii et mu ämm suudab iga natukese aja tagant võtmeteta ukse taha jääda, aga see selleks.

Ühesõnaga, igal õhtul magama minnes keeravad nad ukse kolmekordselt lukku, ka rõduustel ja elutoa suurtel akendel on iseehitatud turvasüsteemid (tegelikult on lükandaknad täiesti tavaliste naeltega blokeeritud) ja iga pisimagi müra peale ollakse valmis ründama (või põgenema, ma ei tea, kuidas nad tegelikult käituksid). Tagumise ukse ette pani ämm hiljuti tabureti. Et kui keegi sisse murrab, siis kukub tool ümber ja teeb müra...

Nende hirm ei piirdu aga ainult sellega. Kuna meil külas terviseradasid ei ole, siis käiakse põllumaade ja apelsinikasvanduste vahel kõndimas ja rattaga sõitmas. Värske õhu asemel hingad sisse väetise- ja laudalõhna, aga mis teha. Kuna nendel põllulappidel käib aktiivne töö, siis sõidavad mööda neid pisikesi teid, mida jalutamiseks kasutatakse, nii mõnedki autod. Ja neid autosid mu ämm kardab. Ta usub, et neid juhivad kurjad inimesed, kes meiesuguseid naisterahvaid ära tahavad röövida. Eelmisel nädalal kui kõndimas käisime, tegi üks auto pisikese manöövri, et asfaltis haigutavat auku vältida. Ämm kukkus seda nähes kiljuma, et nad tulevad meid röövima. Eeee.... Ma ei tea....

Kui suvel Eestis käisime suutsid ämm ja äi mind nende paranoiadega lausa endast välja viia. Iga kord kui auto kuskile ära parkisime, hakkas tagaistmel usin sahistamine pihta. Kõik autos olev tuli ju ära peita. Isegi reisile näksimiseks ostetud kartulikrõpsud peideti mati alla. Kes teab, äkki on juhuslikul möödujal kõht nii tühi, et ta lööb mingi probleemita Lay's krõpsude nimel autoakna katki?

Kuna see paaniline hirm varaste ees tundub olevat kas pärilik või siis äärmiselt nakkav, on mu elukaaslane nüüd otsustanud endale pesapallikurika osta, et vajadusel kodu kaitsta. Minu küsimusele, miks ta arvab, et keegi meid üldse röövima peaks, vastab ta ainult:

-Aga miks ei peaks? Kogu aeg röövitakse! Kas sa üldse tead kui palju kurje inimesi siin liikvel on?

Jah, ilmselt peab ta silmas hiljuti külla kolinud kolumbia perekonda... Sest välismaalasi nad ei usalda!

Väikesed õed...

Nagu ma kunagi ammu kirjutasin, on Masdenverge pisike küla. Siin elab kuskil 1000 inimese ringis (jah, viimasel ajal tundub, et on paar uut nägu tekkinud), seega tunnevad kõik kõiki. Ei ole isegi vaja, et külaelanikud üskteist isiklikult tunneksid. Piisab täiesti sellest, kui tead, kes kelle vend/õde/ema/isa/onu/tädi jne jne jne on.

Nii näiteks ei ole sugugi ebatavaline järgmine vestlus ämmaga:

- Igatahes Maria ütles mulle... Kas sa tead, kes Maria on?
- Eee... Ma ei tea, millist Mariat sa mõtled.
- No kuidas ma sulle seleta, et sa aru saaksid? Paco ja Teresa tütar. Alvaro naaber. Tead see, kes elab seal, kus vanasti Enric ja Consuelo elasid?
- Jaaaah! Ah see Maria

Tegelikult ei ole mul suurema osa ajast aimugi, keda ta silmas peab. Kuidas peaksin mina teadma, kes varem kuskil elas, kui ma alles kaks aastat siin elan? Aga see ei olegi tegelikult oluline, hoopis olulisem on see, mida see Maria siis lõpuks ütles :)

Sellises pisikeses külas on suhteliselt loogiline, et samaealised noored suhtuvad üksteisesse kui õde-venda, sest nad on lihtsalt pisikesest peale igal pool koos käinud. Ja veidi vanemaks saades näevad nad uusi põlvkondi kui väikesi õdesid-vendi. Kuna suurem osa külaelanikest on nii kui nii kuidagi sugulased, siis ei ole see üldse mitte üllatav. Samuti ei üllata selle kõige taustal, et enamus küla noori on endale elukaaslased väljaspoolt küla leidnud.

Aga on ka erandeid. Nimelt on hetke uus kuum paar tehaseomaniku poeg ja poepidaja tütar. Kõlab ju vahvalt? Nad on tegelikult juba pea aastakese koos olnud, aga vanem põlvkond avastas selle suhte alles nüüd. Ja minu ämm kohe uurima:

- Ja ongi nii? Kas nad täitsa tõsiselt on koos? Et ei ole mingi ajutine asi?
- No nii näib... Ma ka ei tea, aga paistab, et neil on koos hea olla...
- Oh taevas küll. Aga ta (poepidaja tütar) on ju nii noor veel... Ja tema (tehaseomaniku poeg) on juba 33...
- Ei ole ta nii noor midagi. 24 juba, täitsa normaalne vanus. Päris sisse kolida noormehe juurde vanemad ei lase, aga...
- Või sisse kolida?! Vaevalt nad veel koos maganudki on!
- Eee... No selles mina küll ei kahtle, et nad seda teinud on... 24 ei ole ju NII noor ka, et nüüd...
- Hah! Ei ole nii noor! Ma sulle ütlen, et kui nii noorelt alustada, siis need asjad kaua ei kesta!

Ilmselt läks ämmal meelest, et mina olin 23aastane kui tema pojaga koos elama hakkasin. Ja noorema poja elukaaslane on praegu 24aastane... Et siis ei kesta kaua? Saab näha... :)

Häbi, häbi...

Hispaaniat vapustas sel nädalal ühe naisterahva lugu, kes, olles oma kodu kaotamas, otsustas vabasurma minna. Nimelt ei suutnud kõnealune naine enam korteri ostuks võetud laenu tagasi maksta ning pank otsustas eluaseme temalt ära võtta. Naine viskus korteri aknast alla hetkel, kui kohtutäitur ukse taga kella lasi... Sarnaseid lugusid, mis küll õnneks kõik enesetapuga ei lõppe, on siinmail viimasel ajal palju.

Juba kuid ei räägita muust kui peredest, kes on pärast ühe või mõlema vanema töötuksjäämist, sunnitud oma kodust välja kolima, kuna neil puuduvad rahalised vahendid igakuise laenumakse tarvis. Alles eile näidati telekast paari, kes võtsid pangalt 90 000 eurot laenu, et endale korter soetada, kuid võlgnevad nüüd, viis aastat hiljem, 125 000 eurot. Kuna mõlemad on nüüd töötud, ei ole seda raha aga kuskilt võtta.... Kuidas selline asi võimalik on? Võib-olla on asi minus, aga näib, et eriti keegi ei oska sellele küsimusele vastata.

Igahates on lood väga tõsised. Ajendatuna eelpoolmainitud enesetapust, on pangad hetkel peatanud perede kodudest välja tõstmise. Seegi hea. Lähipäevil on lubatud asjakohased seadused üle vaadata, et asi tõsisemaks ei läheks kui ta juba on. Nimelt on siin lood nii, et kui sa oma laenu tagasi maksta ei suuda, pole hullu midagi, võetakse kodu käest ära ja võlg jääb ka alles. Jätkad maksmist, aga vanematekodust....

Täna lõunalauas sai sel teemal pikalt arutletud. Ämm on mul eriti kuri pankade ja poliitikute peale:

- Aru ma ei saa, mis häda neil on inimesed kodust välja tõsta!?!? Pangu neile fraki-mees sappa ja asi aetud...
- Fraki-mees???

Tuleb välja, et siin on selline tore amet täiesti olemas. Idee on selles, et kui sul on võlgade maksmisega probleeme, tuleb fraki-mees ja käib sul sabas. Et kõik külas teaksid, et sa ei suuda oma raha-asju korda saada. Et sul häbi oleks. Suurlinnades selline asi ilmselt ei töötaks. Kes seal teab, miks sind keegi frakis meesterahvas jälitab. Äkki on mõni sõber või töökaaslane? Väikestes külades, aga, on see suurim häbi, mis ühele perele kaela võib langeda... Tuleb öelda, et mu ämmal on täitsa õigus, ma eelistaks ka fraki-meest sellele, et keegi korteri kallale läheb.

Kui ämm teeb kurja nägu...

Siin Lõuna-Kataloonias, aga ka Kataloonias ja Hispaanias üldisemalt, on perekondlikud sidemed tunduvalt tugevamad kui näiteks Põhja-Euroopas. Nii käivad kohalikud õpilased ja tööinimesed (jah, need õnnelikud, kes ei kuulu nende 25% hulka elanikkonnast, kellel tööd ei ole) iga päev kodus lõunal. Kohalike tööaeg on seega kaheks hakitud: hommikul ollakse tööl kella 13ni ja kell 15 minnakse tööle tagasi. Või siis kooli.

Lõunasöögi eest hoolitsevad reeglina naised. Ütlen naised, sest ei ole veel kohanud pere, kus seda mees teeks. Need naised, kes tööl käivad, peavad, ajaga võidu joostes, perele söögi valmis tegema, sööma ja nõud pesema, köögi korda tegema. Naistel, kes tööl ei käi, on selle võrra lihtsam. Nii ka minu ämmal. Ta ei käi juba aastaid tööl, seega on tal piisavalt aega, et nii oma mehele, kolmele lapsele kui ka mõlema poja elukaaslasele korralik kodune lõuna valmistada.

Milleks siis mina olen, te küsite? Kui siia elama tulin, siis ei osanud ma ettegi kujutada, et pean iga päev ämma juurde lõunale minema. Iga päev!!! Algul oli sellega raske harjuda. Siis muutus see juba harjumuseks. Ja siis viskas lõplikult üle. Paraku ei olnud minu rahulolematusest mingit kasu. Nimelt teatas mu kallis teinepool, et tema kavatseb alati ema juures söömas käia. Alati. Ka siis kui juba vana ja hall... Tulevik näis tol hetkel ikka täitsa tume...

Minu õnneks ilmnesid asjaolud, mis olukorra täielikult pea peale pöörasid. Ühel heal päeval teatas elukaaslane mulle, et me ei söö enam iga päev tema ema juures. Tol hetkel tundus see nii võrratult hea mõte, et ei osanud selle juures ühtki puudust näha. Aga siis....

Meie võitsime ämma einetest loobumisega palju. Meie lõunad on sellest ajast peale olulisemalt rahulikumad. Mu elukaaslase teismeline õde ei karju kõigi peale. Keegi ei virise ämma kokakunsti kallal, seega ei ole ämmal ka kellegi peale solvuda. Pealegi sööme nüüd täpselt seda, mida tahame. Nimekiri on lõputu.

Negatiivse poole pealt... Ämm ei olnud üldse rahul faktiga, et me enam tema juures ei söö. Kohe üldse mitte. Et meid veenda tagasi tulema on ta erinevaid strateegiaid katsetanud:

1) Ta nuttis
    - Ma ei saa aru, mis lollus see nüüd on, et te enam kodus ei söö? Mis ma teile teinud olen, et te minuga nii halvasti käitute?

2) Ta meelitas
    - Tegin täna marineeritud kala. Tead seda, mis teile eriti meeldib? Äkki ikka tulete täna siia sööma?

3) Ta ähvardas (või noh, kuidas võtta)
    - Oled sa kindel, et te paellat ei taha? Kui tahad, ma toon sulle karbikese. Kindlasti ei taha? Ei-ei! See ei ole sugugi ebamugav. Ma panen vaid kingad jalga ja tulen toon sulle.

4) Ta kritiseeris
    - Ma ei tea, mida sa talle lõunaks teed, aga te mõlemad olete iga korraga järjest peenemad...

5) Ta solvus
    - Et minu toit ei kõlba, aga eile sai restoranis küll käidud!

Mitte et me nüüd täiesti südametud oleksime, aga seni ei ole ükski nendest taktikatest tulemusi andnud. Oleme paaril pühapäeval tema juures käinud, et pingeid leevendada, aga üldiselt eelistame kodus süüa. Ja ämm vaatab meid kurja näoga. Miks? Ma ka ei tea. Elan 33-aastase mehega, kellel on oma auto, oma korter ja kes end väga edukalt ise üleval peab. Tal ei ole mingit reaalset vajadust oma ema juures söömas käia. Ta oskab ise ka süüa teha.

Miks ämm selle peale kurjaks peaks saama? Õnneks on tal noorem poeg, 31-aastane noormees, kes oma elukaaslasega endiselt tema juures einestab. Tundub, et see leevendab veidi olukorda ja annab talle piisavalt tegevust, nii ei vaata ta meid vähemalt iga päev kurja näoga.

Mehed ei nuta

Ükskord ammu-ammu ühel peol Tallinnas sattusin rääkima ühe kergelt vindise noormehega. Täpselt ei mäleta, millest jutt käis, aga kuidagi jõudsime selleni, et seletasin talle, et mul on katalaanist elukaaslane. Selguse mõttes leppisime kokku, et ta ei ole mitte katalaan vaid hispaanlane (andeksantav, kell oli palju ja Kataloonia iseseisvus ei olnud ka nii teravalt päevakorras).

- Oot, sa käis siis mingi hispaanlasega vä?
- Nojah... Katalaaniga, aga jah...
- A need mingid imelikud ei ole vä?
- Miks? Ma küll nüüd ei tea...
- Noh et nutavad ja nii...
- Miks nad nutma peavad?
- No ma ei tea. Nendes telenoveelades nad muud ei tee, kui nutavad.
- Aga need telenoveelad on tavaliselt Ladina-Ameerikast, mitte Hispaaniast....
- Vahet seal on? Vot eesti mehed on normaalsed! Sellised sakslaste moodi!

Pärast rääkisime veel pikalt saksa meestest ja sellest, kas on ikka hea, et eestlased nende moodi on, aga see selleks. Tuleme tagasi hispaanlaste juurde. Noormees väitis, et nad nutavad... Ja üks mu endistest õpetajatest ütles kunagi, et nendega peab ette vaatama, sest nad on ühed igavesed libekeeled. Tahavad vaid üht asja (ma ei täpsustanud, see vestlus oli selletagi piisavalt ebamugav) ja siis jätavad su maha. Ei oska öelda, kas proua rääkis omadest kogemustest. Ka seda eelistasin mitte täpsustada.

Kõigele lisaks on filmide vahendusel latiino meestest jäänud mulje kui eriti romantilistest hurmuritest. Käivad ja niidavad põhjamaiseid naisi jalust... Oleksid justkui kõik seksika aktsendiga Antonio Banderased.

Ma nüüd ei tea, kuidas lood mujal Hispaanias (ja mujal Kataloonias), aga meil Masdenverges on ühed väga isemoodi mehed... Milles see väljendub? Illustreerime näidetega elust enesest...:

1) Meie küla meestel on üks ühine omadus (väidan seda üsna kindlalt, sest kõigil mu sõbrannadel on sama mure). Nimelt ei ole mehed kunagi kodus. Olgu, KUNAGI on võib-olla kerge liialdus, kuid suurema osa ajast neid kodus ei ole. Mõne üksiku erandiga tulevad nad enamasti vähemalt koju magama. Mul on üks sõbranna, kellel on kaks väikest last ja mees, kes, kui ta ei ole parasjagu jõusaalis, basseinis, jalgrattaga sõitmas, jooksmas, taimi kastmas ega tööl, on vägagi tubli. Nagu mu ämm hiljuti ütles: "Ta peseb kodus isegi aknaid!" :)

2) On siis siinsed mehed romantilised? Mul on üks teine sõbranna (need täitsa ausalt ei ole lood minu elust, kui ma ütlen sõbranna, siis on sõbrannaga ka tegu :) Ma ei ürita end mitte kellegi teise taha peita. Ausalt ka), kes mehele sünnipäeva puhul üllatust tahtis teha. See oli muidugi täitsa nende suhte alguses. Ta ostis oma kallile uue suure teleri. Meestel näib siin suurte teleritega kerge kinnisidee olema. Igatahes, ootas neiu ärevalt, et kell saaks 12 öösel, et kingitus üle anda. Seda pärast romantilist õhtusööki, muidugi. Mees aga jäi pärast õhtusööki diivanil magama. Kui neiu ta punkt kell 12 muside ja hellitustega äratas, et kingitus üle anda, toimus umbes järgnev:
- Mida ***** sa tahad?!? Päev otsa tööl ja magada ka ei lasta! Ausõna... Ma lähen koju ära!!!
- (pärast pausi) Aaa... Et sa siis ei taha kingitust? Eks ma viin siis teleri poodi tagasi ja valid endale midagi muud...
- Mis teleri? See on mulle vä? Ooot! Näita siia! Nojah. Ma kodus pakin lahti. Eks ma helistan sulle homme.
See suhe kestis 5 pikka aastat. Nüüdseks on nad juba pikemat aega lahus ja neiu leidis endale kõrvalkülast natuke romantilisema mehe.

3) On nad siis libekeeled? Ei tea küll öelda. Kord siin sõbrannadega peol käies sattusin täiesti tahtmatult kellegi noormehe huviorbiiti. Tema katse mind ära rääkida oli umbes selline:
- Tere!
- Tere...
- Tead, sa oled mu unelmate tüdruk.
- Kuidas nii?
- Noh, selline ilus, pikk ja blond...(kõrvast kõrvani naeratus)
- Aaa... Sul ei ole naisterahvale just eriti kõrgeid nõudmisi...
- Miks sa nii ütled?
Minuga tal tol õhtul edu ei olnud. Ja vaevalt, et kellegi teisegagi. Kummaline viis kellegagi vestlust alustada....

4) Kas nad nutavad? Jah! Seda teevad nad kohe kindlasti. On see halb? Ei kindlasti mitte. Oleneb muidugi, mis selle nutu esile kutsub. Minu mehel näiteks võttis silma märjaks olümpiamängudel Hispaania-USA korvpalli finaalmängu vaadates. Ja mitte sellepärast, et Hispaania kaotas. Sugugi mitte. Tema meelest oli lihtsalt ilus vaadata, kuidas Pau Gasol oma Lakersi meeskonnakaaslasi pärast mängu embas. Naljakas...

Et teemat mitte kohe ja kiiresti ammendada, jätaks selle siinkohal pooleli.... Järgmise korrani!

EL: 27 + 1?

Viimasel ajal ei ole siinkandist muust juttu kui Kataloonia võimalikust iseseisvumisest ning uueks Euroopa Liidu liikmeks saamisest. Teema on, arusaadavalt, vägagi delikaatne, kuna Hispaania plaanidesse ei kuulu territooriumi jagunemine kohe kindlasti. Olgu kriis või mitte, sellisteks kärbeteks nad valmis ei ole. Ka katalaanid ise ei ole teps mitte kõik iseseisvuse poolt. Nii on siinne rahvas jagunenud iseseisvuslaste, praeguse olukorra pooldajate ja nende vahel, kes leiavad, et Hispaania võiks olla föderatsioon.

Iseseisvuslased on seda meelt, et Kataloonia maksab Hispaaniale kaugelt liiga palju makse ning saab riigilt näotult vähe toetust infrastruktuuride ja muu vajaliku tarbeks. Katsed olukorda mingil viisil muuta, on seni luhta läinud. Nii ei ole imestada, et need, kes juba enne praeguse olukorraga sugugi rahul ei olnud, nüüd tänavatel kogu hingest "In-inde-independència!!!" karjuvad. Ei saa neile pahakski panna. Nimelt on mõnedki hispaanlased seda meelt, et Kataloonia on üks pahaloomuline vähk-kasvaja Hispaania küljes.

Kohalikud telekanalid ei väsi sel teemal rääkimisest. Hiljuti juhtusin nägema kahe majandusteadlase debatti teemal, kas Kataloonia oleks iseseisvana majanduslikult elujõuline. Iseenesest see teema mind lähedalt ei puuduta. Jätan igasugused majandusanalüüsid ekspertide hooleks ning, ausalt öeldes, ei saanud ma suuremast osast sellest, mis debati käigus öeldi aru. Katalaanist majandusteadlane väitis, et tal on informatsiooni, mis toetab tema teooriat sellest, et Kataloonia oleks iseseisvana majanduslikult väga heal järjel. Talle vastas nii umbes 70-aastane hispaanlasest härra, kes teatas, et tema analüüsid väidavad risti vastupidist. Küll aga häiris mind härra väide, et ükski viimase 50 aasta jooksul iseseisvunud riikidest ei ole nüüd paremal järjel kui enne iseseisvumist...

Perdona??? Kuidas tal küll selline mõte võis tekkida? Ei tahaks küll ta vanuse kallale minna, halli pead peab teatavasti austama, aga näib, et see härra lõpetas millalgi enda Ida-Euroopa majanduseluga kursis hoidmise... Ja viimane Euroopa Liidu laienemine toimus tema meelest ka äkki 1995. aastal? Või üldse 1986... Olgu kuidas on, aga raske oli härra argumente pärast seda lauset tõsiselt võtta.

Kas Euroopa Liit saab lähemal ajal ühe uue riigi võrra rikkamaks? Ei oska öelda. Aga arutelu sel teemal on vägagi tõsine. Kataloonia kuulutas välja ennetähtaegsed valimised, mis peaksid näitama, mida katalaanid siis tegelikult tahavad: iseseisvust, föderatsiooni või vana korra jätkumist.

Algaja pidulise ABC

Kevadest varasügiseni peavad siinkandis kõik külad oma pühakutele pühendatud pidusid. Tavaliselt kestavad need üritused natuke üle nädala ja pakuvad külaelanikele mitut sorti meelelahutust. Sel aastal on majanduskriis meie ja mõne teise küla pidusid küll päeva võrra kärpinud, kuid pidulised ei lase end sellest sugugi häirida.

Meie küla pidu võiks sel aastal lühidalt kokku võttes iseloomustada kui äärmiselt kehva härjapidu. Nimelt on härjad üks oluline osa kohalikust kultuuripärandist. Nad lastakse kas külatänavatele või pisikesele selleks ette nähtud platsile lahti ja kõik huvilised võivad neid õrritada ning nende eest ära joosta. Iseenesest võrdlemisi totter komme. Milleks looma kiusata?

Sel aastal ei olnud meil aga härgadega sugugi õnne. Esimese õhtu härg, suur ja ilus loom, oli kaugelt liiga raske, et kuhugi joosta. Kukkus kummuli ja tegi oma jalale viga. Ma pigistasin silmad kõvasti kinni ja ootasin, et see läbi saaks. Kahju oli loomast. Kolmandal õhtul jooksis härg vastu platsi piiret ja sai sealsamas õnnetul kombel hukka...

Härjad hetkeks kõrvale jättes, kuidas elada üle 8 päeva pidusid, ilma et see tervist kahjustaks? Koostasin pisikese nimekirja nõuannetest, mida sel aastal järgida üritasin... :

1) Kui kavas on ette nähtud, et mängib orkester, pane viisakalt riidesse! Ei ole vaja, et terve küla naispere sind kriitilise pilguga vaataks.
2) Jalatsid on äärmiselt olulised! Õhtu on pikk, mõtle hoolega, kas suudad neil kõrgetel kontsadel terve õhtu vastu pidada.
3) Rumba, salsa ja pasodoble on ju kõik ilusad tantsud, aga kui sa kavatsed hiljem ka kaasaegse popmuusika taktis puusi liigutada, siis istu ja puhka vahel. Ei ole vaja end kohe peo alguses ära väsitada.
4) Ürita alkoholi ja vett vaheldumisi juua. Siin tehakse kokteilid maru kanged. Imeilusas kleidikeses üle keskmise joobes neiu ei näe sugugi atraktiivne välja (isegi kui talle endale täpselt vastupidine paistab).
5) Ära liiga kõvasti kaasa laula. Muidu oled järgnevad päevad hääletu.
6) Ära lehvikut maha unusta. Augustis on siin meeletult kuum.
7) Vali hoolega päevaseid üritusi, millel osaleda tahad ja planeeri vastavalt, kui kaua õhtul peol oled.
8) Tee keskpäeval kerge uinak. Isegi kui magad 2ni päeval, ei tee uinak paha. Oled õhtul paremas vormis.
9) Tantsi täpselt nii palju kui jaksad. Ei maksa endale liiga teha.
10) Kui igaõhtused peod mõne punni näkku tekitavad ja neeru valutama panevad, pea paar päeva rasvase toidu ja alkoholiga vahet. See vara-varahommikune hamburger ja rummikoola ei ole ju asendamatud!

Sel aastal tundus, et elasin peod paremini üle kui eelmisel aastal, aga nüüd hakkasid ka kõrvalkülas peod ja... Nendest kirjutan lähemalt kui nad läbi saavad ja ma tavalise unerütmi tagasi saan.

Hapukoore aseaine

Vahemere dieet on vaieldamatult ülimaitsev ja tervislik, aga siin elades tunnen kohati Läänemere dieedist puudust. Nimelt puuduvad Hispaanlastel sellised olulised toiduained nagu hapukoor ja must leib. Ühe korraliku eestlase jaoks on need aga täiesti asendamatud. Või siis mitte...

Siinne rahvas on täiesti veendunud, et toore juurvilja söömine on kahjulik. Tekitab sulle kõhuussid või midagi taolist... Mulle aga meeldib tooreid porgandeid hapukoore sisse kasta ja mõnuga krõmpsutada. Nii olen võtnud endale missiooniks leida hapukoorele aseaine. 

Minu esimene katse oli leida hapukoort ühest Ida-Euroopa toodete poest. Präänikute, letšo ja pelmeenide üleküllus võttis esmapilgul suu lahti. Hapukoort ei olnud siiski kuskilt näha. Leidsin selle asemel hoopis Kissi siidri. Poe nullis minu jaoks ära fakt, et nende meelest on Kiss Leedust pärit. Purgi peal on ju selgelt kirjas Eesti!!! 

Järgmise sammuna hakkasin katsetama erinevaid naturaalseid jogurteid, lootuses, et üks neist maitseb hapukoore moodi. Jogurtid ei ole siin muidugi sellised nagu Eestis. Nad on vesised ja kummalise, kergelt ebameeldiva tekstuuriga. Ei kõlba kuhugi. 

Kõigele vaatamata leidsin lõpuks piimatoote millese värsket juurvilja kasta: kitsepiima jogurt! 

Korduma kippuv teema

Jalgpall on minu sissekannetes kohe kindlasti üks populaarsemaid teemasid. Väga korduma kippuv teema. Aga siin elades ei saa sellest ei üle ega ümber. Tõsiselt.

Need, kes hispaania jalgpalliga kursis, teavad, et Barcelona sel aastal liigat ei võida. Ja Champions League on ka käeulausest väljas. Ainus, mis meil alles, on kuninga karikas. Just, just! Selle sama kuninga, kes Botswanas elevante jahtides puusa murdis. Jah! Selle kuninga, kellele tundmatu Araabia ärimees safari Botswanas kinkis. Kuninga, keda on ilmselt rohkem opereeritud kui Cheri...

Igatahes on minu meeskonnaga lood kehvad. Kõigele lisaks läheb Pep Guardiola ära. Uueks treeneriks saab Tito Vilanova, kes, olgugi sümpaatne, ei saa kohe kindlasti mitte uueks Guardiolaks. See selleks. Positiivse poole pealt tuleb mainida, et ka Real Madrid ei saanud Champions League'i finaali. Kunagi varem ei ole Müncheni Bayern ja Bastian Schweinsteiger mulle niisümpaatsed olnud, kui päeval, mil nad selle ülbe naeratuse Cristiano Ronaldo näolt pühkisid. 

Kahjurõõm on üks ilus emotsioon! Kõik Barcelona fännid hoidsime pöialt, et Real finaali ei pääseks. Viimne kui üks. Isegi kommentaatorid televisioonis hõistasid Bayerni väravate peale. Kujutage ette! Katalaanidel ei ole kahjurõõmu jaoks sõna. Aga peaks olema. Kohe kindlasti peaks olema. 

Reali-Bayerni mängu vaadates tekkis mul üks huvitav küsimus. Olin seda alati iseenesesmõistetavaks pidanud, sellepärast ei olnud ma kunagi selle peale tulnud, et küsida... 

- Kuule, Josep, kas teil siin ka öeldakse, et jalgpall on parem kui seks?

- Mida? Jalgpall on parem kui...?

- Seks. Meil on Eestis üks laul, mis nii väidab...

- Eee... Väravat on küll orgasmiga võrreldud, aga....

- Jalgpall on parem kui seks?

- Küll ei ole kunagi kuulnud. Ei, kindlasti ei öelda. 

- Ei? Aga te olete jalgpallis vähemalt head... 

- Nojah...

See küsimus sai siis nüüd lahendatud. Jalgpall ei ole Hispaanias parem kui seks, aga kohe kindlasti on see tunduvalt populaarsem kui ükski teine spordiala. Jalgpalli ajal ei räägita naisega, ei vaadata naise poole ja kohe kindlasti mitte ei kuulata naise heietusi õhtusöögi, sõbrannade või mille iganes muu kohta. Jalgpall on püha. Jalgpall on jalgpall ja sellel pole seksiga mitte midagi pistmist. Viimaseks on aega pärast mängu, kui lemmikmeeskond võitma peaks, öelgu Smilers mida tahab...

Nüüd on asi ametlik!

Ehkki elan juba peaaegu kaks aastat Kataloonias, ei ole ma seni tundnud vajadust endale välismaalaste ID kaart teha. Lihtsalt keegi ei ole mult seda nõudnud. Eesti passiga ei ole probleeme tekkinud. Palju ma ikka ametiasutusi mööda liigun... Põhjusi on kuhjaga. Ometi otsustasin nüüd viimaks selle asja korda ajada. Lihtsalt igaks juhuks.

Kõigepealt uurisin tuttavatelt, kellel see paber olemas, mida täpselt selleks tegema peab. Täitsin internetis avalduse, tegin passist koopia ja... Kuuldes, et peaksin kell 6 hommikul kohale minema, et ennast järjekroda panna ja siis kella 9-ni ootama, et nad kontori lahti teeksid, läks igasugune tuju kuhugi minna üle. Tühja sest paberist! Kuni vaja pole ei lähe ma kuhugi!

Täna hommikul ärkasin endale üllatuseks 5.55 üles. Uni oli läinud. Krabasin oma pool aastat tagasi täidetud avalduse kaasa, passi taskusse, ja asusin Tortosa poole teele. Kell 6.50 olin kohal. Oleksin õigest kohast võib-olla möödagi kihutanud, kui ei oleks märganud ilmselt suletud asutuse ees 7-8 inimest ootamas. Parkisin auto ja läksin asja uurima.

Kõigepealt küsisin järjekorra kohta. Vanem araablasest härrasmees, kes sulejopes, sall ninani, maas istus, tõstis pea ja ulatas mulle paberi, kuhu kõik saabujad olid ennast kirja pannud. Olin seitsmes! Juhuu! Pannud ennast kirja, tahtsin teada, millal on lootust kuhugi jutule saada. Üks vanem rumeenlanna ütles, et enne 8-t lahti ei tehta. Olgu nii. Eelistasin autos oodata, sest ilm on hommikuti endiselt veidi jahedavõitu.

Tund aega hiljem igavusest hullumas ronisin uuesti autost välja, et viimased minutid ukse ees oodata. Ilmus jämedamat sorti politseinikuhärra, kes kamandas, et välismaalased ühele ja kodanikud teisepoole ennast järjekorda sätiksime. Asjalik araabia härra kamandas meid kõiki vastavalt nimekirjale järjekorda.Meid lasti ühekaupa sisse numbrit võtma. Nagu pangas. Saanud numbri kätte, uurisin, kaua minna võib...

"Enne 9-t ei ole mõtet tagasi tulla."
"Tagasi tulla? Kuhu ma siis vahepeal lähen?"
"Võib minna näiteks kuhugi kohvi jooma..."

Vahva. 8.05 oli mul järjekorranumber olemas, aga endiselt vähemalt tund aega oodata! Võtsin politseinikku nõu kuulda ja käisin hommikust söömas ja ajalehti ostmas. Kell 9.10 venitasin ennast tagasi. Hakkasin vaikselt juba närviliseks muutuma. Olin järjekorras kuues ja asjad ei edenenud kohe kuidagi. Mingil kummalisel põhjusel vahetas üks tuvastamata rahvusest (ei ma ausalt ei tea, kust ta pärit võiks olla) meesterahvas minuga numbreid ja sain äkki viiendaks!

Kümme minutit hiljem olid kõik vajalikud paberid sisse antud, 20 eurot riigilõivu makstud ja üks pahatujuline tädi andis mulle papitüki, millel oli minu nimi.

"See ongi kõik? Ei ole pilti vaja ega midagi?"
"Jah, see ongi kõik. See ei ole dokument. Oma ID kaarti on sul edaspidi ikka vaja, lihtsalt nüüd on sul see ka..."
"Aaa..."

Ilmselt on sellepärast kõik seni minu passi või ID kaardiga rahule jäänud. See välismaalaste dokument ei tuvasta mu isikut ju kuidagi... Ja meelde tuleb üks ametnikutädi, kes ütles, et kui mul seda papitükki ei ole ei tohiks ma siin ei õppida ega tööl käia... Igatahes on ta mul nüüd olemas. Kui teda millekski muuks vaja ei lähe, siis taoliste tädide rahustamiseks sobib see suurepäraselt!

Lapsesuu...

Kohalikus gümnaasiumis praktikal käies olen kuulnud nii mõndagi põnevat. Õpilastel on maailmast täiesti omamoodi arusaamine ja nad ei häbene seda uue õpetajaga jagada. Olen nii mõnelgi päeval koolist koju tulles omaette naernud nende kildude üle, mida lapsed pillavad.

Eile olin 6. B klassiga enne õpetaja tulekut mõned minutid omapead. Ütlesin neile, et nad asjad välja võtaksid ega kisaks ning nemad kasutasid võimalust, et mulle küsimusi esitada.

- Onju sa oled Masdenvergest?
- Olen.
- Misasja? Ta on Masdenvergest vä?
- Olen jah.
- Tegelt...?
- Jah.
- Mul ühed sugulased elavad ka Masdenverges.
- Minul seal sugulasi ei ole. Ainult mina.
- Kus su pere siis elab?
- Seal, kust ma pärit olen muidugi...
- Ai! Kust sa pärit olidki?
- Hea küsimus. Ma esimesel päeval ütlesin teile...
- Küll ei öelnud!!!
- Ütlesin...
- Rumeeniast!
- Ei...
- Leedust!
- Ei...
- Venemaalt!
- Ei...
- Inglismaalt!!!
- Ei ole, ma olen Eestist.
Üks pisem poiss tõuseb toolil püsti, et seinal rippuvalt maailmakaardilt Eesti üles leida.
- Kas see nagu hästi kaugel ei ole või?
- On.
- Ja te räägite seal inglise keelt?
- Ei. Miks? Me räägime seal eesti keelt...
- Lahe! Kus sa Masdenverges elad?
- Ei seda teil küll teada ei ole vaja...
- Ma tean! Raudselt seal nendes korterites, kus kõik teised õpetajad elavad...
- Ei...
- Supermarketi kohal?
- Ei, hoopis teises küla otsas...
- Ma tean! Ja kas sa tuled auto või jalgrattaga kooli?
- Autoga ikka...
- Muidugi autoga! Mis küsimus see on! Nii ilus ja hästi riides, kuidas ta sinu meelest rattaga peaks tulema?!
- Ilma kisata paluks...
- Miks sa meile oma Facebooki anda ei taha?
- Sest teil ei ole seda vaja...
- Tead, et kõik sellised ilusad õpetajad on meile oma Facebooki ja Messengeri andnud?
- Ja mis koledatest õpetajatest saab? Nende Facebooki ei tahagi?
- (kooris) Eeeeiiiiii!!!!

Sel hetkel jõudis õpetaja ja meil jäi inetute pedagoogide teema pooleli. Nüüd tean, et füüsiliselt vähem atraktiivsete õpetajate elu on kergem, neid ei pommitata Facebookis sõbrakutsetega...

Millal alustada streikimist?

Nagu teada, kasvab streikide populaarsus ja sagedus Põhja-Euroopast Lõunasse liikudes drastiliselt. Kui Eestis näeb streike harva ja enamasti teleka vahendusel, siis Saksamaal, aga eriti Prantsusmaal, Kreekas ja Hispaanias on need suhteliselt igapäevased sündmused. Paljud ei vääri isegi ulatuslikku meediakajastust, sest faktis, et keegi jälle streigib, ei ole midagi erilist. Olgem ausad, kui paljud meist üllatuvad, kuuldes, et prantslased on miskil põhjusel tänavale meelt avaldama tulnud?

Nii oli selle nädala kolmapäeval meil taas streik. Iseenesest justkui mitte miskit põnevat, aga väärib ometi kommenteerimist. Miks? Sest tegemist oli üliõpilaste streigiga kärbete vastu haridusvaldkonnas, mis tingivad õppemaksude jm ülikooliga seotud kulude tõusu. Streik oli eelkõige riiklike ülikoolide õpilastele, sest neid puudutab see enim. Eraülikoolid olid enne kriisigi kallid...

Nii olid Barcelonas ja Tarragonas ulatuslikud meeleavaldused, mille käigus üliõpilased mõne ülikooli rektoraadi hõivasid ning nii mõnedki neist politsei poolt kinni peeti. Põnev põnev. Mis on aga veelgi märkimisväärsem ja põnevam on see, et ka gümnaasiumid streigis osalesid. Kuidas? Õpilased lihtsalt ei läinud kooli! Streik! 

Kolmapäeva hommikul kui äi mind kooli ees maha pani, jäi ta hetkeks koolibussist väljuvaid õpilasi vaatama ja küsis, rohkem iseendalt kui minult: "Näis, kas meie tütar on nüüd siis ainuke, kes streigib...". Tõesti, kool oli tavalisest tühjem, aga suurem osa õpilasi oli siiski kohale tulnud, sest nende vanemad ei näinud põhjust, miks nad koju peaksid jääma. 

Pärastlõunal ämmaga rääkides tõstatasin teema. Tahtsin teada, kas ta tõesti arvab, et see, kui tema tütar tavalisel koolipäeval koju jääb, keskpäevani magab ja ülejäänud päeva teleka ees veedab, on streik. Ja ta arvab! On küll streik! Ta oli nii veendunud, et hakkasin korraks isegi kahtlema. Aga järgmisel päeval kuuldes, et mu mehe õel oli streigi päeval hoopis eksam olnud, milleks ta ette ei olnud valmistunud, hülgasin kõiksugu mõtted gümnaasiumiõpilaste streigi õigustatusest. Mis streik?! Lihtsalt vabandus, et mitte kooli minna.

Aga fakt, et vanemate meelest on igati normaalne, et nii noores eas juba streigitakse, paneb mõtlema... 

Pidžaamapidu

Viimased kaks nädalat on erinevad meie kandi külad ja linnakesed karnevali tähistanud. Ei ole see sugugi sarnane üritus nagu see, mida teleka vahendusel (mõned otse) Brasiilias näinud oleme. Siin panevad noored ja mitte enam nii noored endale kostüümid selga ja lähevad pittu.

Lastele korraldatakse trall päeval. Meie külas sõidavad lasteaiapõnnid autokastis terve küla läbi ja loobivad pealtvaatajaid konfetiga. Noored ilmuvad tänavatele enamasti pimeduse varjus, veidi teistsugustes kostüümides ja kindla plaaniga varahommikuni pidutseda.

Kummaline on kogu selle ürituse juures see, et üks karnevalipäev on pühendatud pidžaama kandmisele. Nii korraldatakse ühes lähedalasuvas rannakülas iga-aastane traditsiooniline pidžaamapidu kohalikus ööklubis. Kõik ümbruskonna noored kogunevad just sinna.

Paraku toimub see pidu neljapäeviti ja reede on, teadagi, koolipäev. Nii läks ka minu 18-aastane meheõde oma sõpradega pittu lubadusega olla viisakal kellaajal kodus ja kindlasti- kindlasti järgmisel päeval kooli minna. Neljapäeva lõunast avastasin üllatusega, et kõik 11. ja 12. klassi õpilased olid poole päeva pealt koolist jalga lasknud, et õhtuks keelekastet hankida. Oh seda üllatust! Õhtul saatsime peretütre peole seljas roosa valgete tähekestega pidžaama.

Kui ma järgmisel päeval kella ühest rongile läksin, et Tarragonasse minna, oli mu meheõde endiselt pidžaamas. Pidu oli oodatust pikemaks veninud ja keelekaste kaugelt liiga hästi maitsenud. Kella kolmest öösel ei pidanud keha enam vastu ja tuli isa järgi kutsuda. Järgmise päeva lõunast ei olnud kehv enesetunne veel üle läinud. Ämma sõnul tundis vaeseke ennast halvasti, sest talle ei olnud peoseltskond meeldinud. Skeptiliste pilkude ja kommentaaride mõjul muutis ta hiljem versiooni: tegelikult oli keegi vaest tüdrukut jooma sundinud... Olgu kuidas oli, neiu ei võtnud pidžaamat enne esmaspäeva hommikut seljast.

Eile oli pidžaamapidu ka kohalikku keskkooli jõudnud. Suurem osa õpilasi jooksis erinevates ööriietes ja hommikumantlites ringi. Küsimuse peale, miks mina pidžaamas ei olnud, jäin vastuse võlgu...

Oh seda noorust ja neid pidžaamasid!

Mida kõike, et saada õpetajaks...

Alates läinud sügisest õpin õpetajaks. Tundus hea mõte kohalikke noori inglise keeles harima hakata. Neil vaesekestel on ju suurem osa inglise keele õpetajaid hispaania aktsendiga. Üks eesti aktsent ei tule kindlasti mitte kahjuks. Nii ma oma valiku tegin. Töökoormus on suur nii et ega lisaks koolile suurt millekski aega ei ole. Ei oleks elus osanud arvata, et õpetajad nii palju tabeleid erinevate eesmärkide, tundide sisu ja kompetentsiega täitma peavad, aga see selleks.

Siin on riigikooli tööle saamine võrdlemisi keeruline. Tuleb teha opositsioonieksamid, mille eduka läbimise järel (ja see, nagu meile öeldi, ei juhtu tavaliselt mitte esimesel korral) pannakse sind tulevaste õpetajate pingeritta mille alusel sulle siis kas ajutine asendaja koht või püsiv koht antakse. Keeruline. Need on riigikoolid. Erakoolid, kus (mulle täiesti üllatuslikult) makstakse kuulduste kohaselt oluliselt vähem kui riigikoolis, esitavad teistsugused nõudmised.

Nimelt on suurem osa erakoole siin usulise kallakuga. Jah. Opus Deil on täitsa omad koolid näiteks. Kuna eksamid on kindlasti keerulised ja majanduskriisi tõttu neid sel aastal plaanis ei ole, siis vaatan vaikselt erakoolide poole. Aga mida ma selleks tegema pean, et usulise kallakuga kooli tööle saada? Mina, kes ma olen leeritamata ja ristimata...

Hiljuti teatas üks paar meie sõpruskonnast, et on sunnitud abielluma, sest neiu on õpetaja ja tema nunnadest ülemused koolis ei vaata sugugi hea pilguga, et ta vallalisena oma noormehega koos elab. See ju patt! Nii ma siis mõtlen ja muretsen, mis saab minust, kes ma ka täitsa abiellumata mehega koos elan. Hmm... Mu elukaaslane on näiteks täiesti veenunud, et ma elan patus. Vale puha! Kuidas ma saan elada patus, kui ma isegi ristitud ei ole?! Tema jah elab patus, aga talt ei nõua keegi, et ta abielluks ka...

Nüüd on küsimus, kas ma peaksin ennast nende nõudlike nunnade jaoks ristima? Aga nii kui ma ennast ristida lasen muutub minu suhte staatus üdini patuseks. Kui ma ennast ei risti, siis ei ole sugugi kindel, kas need nunnad teiste usuliste vaadete suhtes tolerantsed on. Kui nad kedagi abielluma sunnivad, miks peaksid nad tunnustama, et võib-olla õpetajaid, kes ei käi missal ning kelle jaoks ei ole religioon mitte oluline...

Kogu teema on väga lahtine. Ei tahaks mitte võtta vastu elulise tähtsusega otsuseid (ja ristimine ning abielu on seda kohe kindlasti) kurjade nunnade survel. Tahaks oma muretut elustiili jätkata erakooli pisikest palka saades. Kas nii kohe kindlasti ei saa? Jätkub...