Ämmad

Nagu paljud, kes Hispaania kultuuriruumiga kokku puutunud, teavad, on siin emade ja poegade vahelised suhted veidi teistsugused kui Põhja-Euroopas. Nii näiteks on täiesti normaalne, et mehed ka 30aastaselt veel kodus vanemate juures elavad. Või kui ei ela, siis käivad nad seal regulaarselt keha kinnitamas. Ja mitte üksi, ei. Kaasa võetakse ka tüdruksõber (või naine, kui on juma abielluda jõutud). Nii on lugu minu elukaaslasega. Käime nädalas vähemalt 5 korda tema ema juures lõunat söömas. Miks? Sest muidu ei ole ämm rahul...

Siinsetele emadele, eriti nendele, kes väikestes külades elavad, on omane mõtteviis, et keegi peale nende endi ei oska nende meesperele süüa teha. Eriti kui see keegi peaks olema veidi üle kahekümneaastane neiu. Mida teab tema toiduvalmistamisest? Veel enam, mida ta kodu korrashoidmisest, pesu pesemisest ja triikimisest ning poes käimisestki teab? Suurt midagi. Sellepärast peab ämm aitama!

Minu ämm on väga kindlalt seda usku, et ega me tänapäeva neiud kodutöödeks tehtud ei ole. Nii peaksime tema meelest kõik jumalat tänama, et meil on ämmad, kes meie eest kõik need ebameeldivad kohustused ära teevad. Kui tore, onju? Tema arvab, et maailmas ei ole midagi paremat kui jõuda pärast nädalast äraolekut koju ja avastada, et voodipesu on vahetatud, pesu pestud ja triigitud, korter tolmust puhas ja põrandad pestud.

Eelmisel nädalal kuulutas ta mulle, et olin küla vanaemadele hea mulje jätnud, sest nad olid mind näinud rõdul ämbri ja mopiga koristamas. Jah? Nii vähesest piisabki? Võiksin siis juba terve päeva seal niiviisi seista ja oodata, et keegi mööda jalutaks.

Vaatamata keelamisele kasutab mu ämm endiselt iga võimalust, kui mind ei ole, et meie korterist läbi käia ja asjadele pilk peale visata. Ja kui ta juba seal on, siis kasutab ta ka juhust, et koristada ja pesu pesta. Nii muuseas. Hiljem ta muidugi vabandab, ütleb, et tal ei olnud see mitte plaanis, aga kuna tolm lausa karjus ja musta pesu oli palju, ei jäänud tal ju muud üle. Jajah.

Viimaks jõudsime kokkuleppele, et tema üritab mitte meil koristada ja meie käime lõunal. Kogu aeg. Need mõned korrad, kui me minemata jätame, kuuleb temalt hiljem alati lauseid nagu "Ma isegi ei mäleta enam, mis nägu te olete, nii kaua ei ole näinud" või "Näen, et ega te minuta nälga ei jää, aga..." Et mitte tühjast tüli tekitada, on lihtsam minna ja lasta tal endale süüa teha, taldrikud ette kanda ja hiljem koristada. Sellest piisab, et ta õnnelik oleks.

Kas ma kunagi ka ise lõuna ajal süüa tegema hakka? Ei tea öelda. Külas on pere, kus nii ligi 60aastased vanemad kui ka lapsed ja lapselapsed vanaema juures lõunal käivad. Ja nii iga päev. Nii ei jää muud üle, kui sellega leppida ja võib-olla seda koguni nautida. Lõppude lõpuks tähendab see, et mul on tunduvalt rohkem vaba aega. :)

Jalgpall vs ...

Olen alati arvanud, et Smilersi laul "Jalgpall on parem kui seks" ei käi mitte eestlaste kohta. Tõsiselt. Kui palju on eesti naisi/mehi, kes jalgpalli nimel elaksid või elamata jätaksid? Klubijalgpalli tase on meil suhteliselt nutune ja ega koondiselgi eriliselt hästi lähe (olgu, viimasel ajal on nad üle ootuste tublid olnud, aga üldistame). Nii ei ole ma Eestis kunagi mõelnud "paganasema jalgpall! Nüüd jääb peole minemata!" Siin aga küll...

Hispaania on Jalgpallimaa. Kohe suure algustähega. Spordiuudised koosnevad 90% ulatuses jalgpallist ja üldse on see üks peamisi vestlusteemasid. Tavaliselt tekitab jalgpallist rääkimine vastakaid arvamusi ja võib halvimal juhul tuliste diskussioonideni viia. Seda nii sõprade kui elukaaslaste vahel. Tõsiselt.

Kuna ma eelmisel nädalal sünnipäeva tähistasin, tõusis jalgpalli-teema eriliselt päevakorrale. Mina, nagu kõik me õnnetud, kelle sünnipäev langeb sellesse pikka perioodi, mil hispaania liiga mängib, pidin oma pidu planeerides eelkõige arvesse võtma, et ühtegi jalgpallimängu samal ajal ei oleks. Minu õnnetuseks mängis samal päeval, kui mu 25. eluaastake täitus, Barça UEFA meistriteliigas Milani vastu. Sünnipäevaõhtusöök? Ei! Jalgpall!

Järgmisel päeval mängis Madrid. Kas me fänname? Ei! Aga rivaalil peab silma peal hoidma. Pärast pikki ja põhjalikke läbirääkimisi mitmel rindel, jõudsime kokkuleppele, et tähistame sünnipäeva neljapäeval. Kaks päeva hiljem. Pooled tuttavatest arvavad nüüd, et mul on tegelikult 15. septembril sünnipäev. Pole hullu. Olgugi, et neljapäeval mängiti korvpalli, õnnestus mul edukalt oma sünnipäeva tähistada. Jah, sest see ei ole kaugeltki nii tähtis kui jalgpall. Võib-olla on asi selles oranžis pallis...?

Kuna ma ei ole ainuke, kel viimase poole aasta jooksul on tulnud oma sünnipäev jalgpallimängudega kooskõlastada, oleme kohalike neiudega sel teemal pikalt arutlenud. Üks mu sõbrannadest on täielikus ahastuses, sest tahaks pulmi planeerida, aga ei tea, kuhu need paigutada. Järgmise aasta suvi jääb ju ära. Jalgpalli EM. Ja sügisel käib juba liiga... Ja siis varsti on juba uus MM tulemas. Nii et pulmareisile ka minna ei saa... Peab ürituse vist üldse ära jätma.

Kõige selle taustal mõtlen tagasi oma eesti elule. Kui lihtne on asju planeerida, kui ainuke asi, mida arvesse peaks võtma, on ilm :)