Pidžaamapidu

Viimased kaks nädalat on erinevad meie kandi külad ja linnakesed karnevali tähistanud. Ei ole see sugugi sarnane üritus nagu see, mida teleka vahendusel (mõned otse) Brasiilias näinud oleme. Siin panevad noored ja mitte enam nii noored endale kostüümid selga ja lähevad pittu.

Lastele korraldatakse trall päeval. Meie külas sõidavad lasteaiapõnnid autokastis terve küla läbi ja loobivad pealtvaatajaid konfetiga. Noored ilmuvad tänavatele enamasti pimeduse varjus, veidi teistsugustes kostüümides ja kindla plaaniga varahommikuni pidutseda.

Kummaline on kogu selle ürituse juures see, et üks karnevalipäev on pühendatud pidžaama kandmisele. Nii korraldatakse ühes lähedalasuvas rannakülas iga-aastane traditsiooniline pidžaamapidu kohalikus ööklubis. Kõik ümbruskonna noored kogunevad just sinna.

Paraku toimub see pidu neljapäeviti ja reede on, teadagi, koolipäev. Nii läks ka minu 18-aastane meheõde oma sõpradega pittu lubadusega olla viisakal kellaajal kodus ja kindlasti- kindlasti järgmisel päeval kooli minna. Neljapäeva lõunast avastasin üllatusega, et kõik 11. ja 12. klassi õpilased olid poole päeva pealt koolist jalga lasknud, et õhtuks keelekastet hankida. Oh seda üllatust! Õhtul saatsime peretütre peole seljas roosa valgete tähekestega pidžaama.

Kui ma järgmisel päeval kella ühest rongile läksin, et Tarragonasse minna, oli mu meheõde endiselt pidžaamas. Pidu oli oodatust pikemaks veninud ja keelekaste kaugelt liiga hästi maitsenud. Kella kolmest öösel ei pidanud keha enam vastu ja tuli isa järgi kutsuda. Järgmise päeva lõunast ei olnud kehv enesetunne veel üle läinud. Ämma sõnul tundis vaeseke ennast halvasti, sest talle ei olnud peoseltskond meeldinud. Skeptiliste pilkude ja kommentaaride mõjul muutis ta hiljem versiooni: tegelikult oli keegi vaest tüdrukut jooma sundinud... Olgu kuidas oli, neiu ei võtnud pidžaamat enne esmaspäeva hommikut seljast.

Eile oli pidžaamapidu ka kohalikku keskkooli jõudnud. Suurem osa õpilasi jooksis erinevates ööriietes ja hommikumantlites ringi. Küsimuse peale, miks mina pidžaamas ei olnud, jäin vastuse võlgu...

Oh seda noorust ja neid pidžaamasid!

Mida kõike, et saada õpetajaks...

Alates läinud sügisest õpin õpetajaks. Tundus hea mõte kohalikke noori inglise keeles harima hakata. Neil vaesekestel on ju suurem osa inglise keele õpetajaid hispaania aktsendiga. Üks eesti aktsent ei tule kindlasti mitte kahjuks. Nii ma oma valiku tegin. Töökoormus on suur nii et ega lisaks koolile suurt millekski aega ei ole. Ei oleks elus osanud arvata, et õpetajad nii palju tabeleid erinevate eesmärkide, tundide sisu ja kompetentsiega täitma peavad, aga see selleks.

Siin on riigikooli tööle saamine võrdlemisi keeruline. Tuleb teha opositsioonieksamid, mille eduka läbimise järel (ja see, nagu meile öeldi, ei juhtu tavaliselt mitte esimesel korral) pannakse sind tulevaste õpetajate pingeritta mille alusel sulle siis kas ajutine asendaja koht või püsiv koht antakse. Keeruline. Need on riigikoolid. Erakoolid, kus (mulle täiesti üllatuslikult) makstakse kuulduste kohaselt oluliselt vähem kui riigikoolis, esitavad teistsugused nõudmised.

Nimelt on suurem osa erakoole siin usulise kallakuga. Jah. Opus Deil on täitsa omad koolid näiteks. Kuna eksamid on kindlasti keerulised ja majanduskriisi tõttu neid sel aastal plaanis ei ole, siis vaatan vaikselt erakoolide poole. Aga mida ma selleks tegema pean, et usulise kallakuga kooli tööle saada? Mina, kes ma olen leeritamata ja ristimata...

Hiljuti teatas üks paar meie sõpruskonnast, et on sunnitud abielluma, sest neiu on õpetaja ja tema nunnadest ülemused koolis ei vaata sugugi hea pilguga, et ta vallalisena oma noormehega koos elab. See ju patt! Nii ma siis mõtlen ja muretsen, mis saab minust, kes ma ka täitsa abiellumata mehega koos elan. Hmm... Mu elukaaslane on näiteks täiesti veenunud, et ma elan patus. Vale puha! Kuidas ma saan elada patus, kui ma isegi ristitud ei ole?! Tema jah elab patus, aga talt ei nõua keegi, et ta abielluks ka...

Nüüd on küsimus, kas ma peaksin ennast nende nõudlike nunnade jaoks ristima? Aga nii kui ma ennast ristida lasen muutub minu suhte staatus üdini patuseks. Kui ma ennast ei risti, siis ei ole sugugi kindel, kas need nunnad teiste usuliste vaadete suhtes tolerantsed on. Kui nad kedagi abielluma sunnivad, miks peaksid nad tunnustama, et võib-olla õpetajaid, kes ei käi missal ning kelle jaoks ei ole religioon mitte oluline...

Kogu teema on väga lahtine. Ei tahaks mitte võtta vastu elulise tähtsusega otsuseid (ja ristimine ning abielu on seda kohe kindlasti) kurjade nunnade survel. Tahaks oma muretut elustiili jätkata erakooli pisikest palka saades. Kas nii kohe kindlasti ei saa? Jätkub...