Geograafia kasulikkusest

Mäletan, et omal ajal (ja selles on nüüd nii mõnigi aasta möödas) ei olnud geograafia mitte üks mu lemmikainetest. Tüütu oli kõiki Euroopa pealinnu pähe tuupida. Õnneks on need teadmised aga ühed nendest, mis kunagi mööda külge maha ei jookse. Nüüd olen õpetaja Kamenikule lõpmata tänulik, et ta pani meid tol ajal mittevajalikuna tunduvaid asju õppima.

Kuhu ma selle kõigega jõuda tahan? Eile käisin rannas. Olen täiesti võimelike selle ranna kaardil tuvastama, aga see ei ole hetkel oluline. Täna kirjutan hoopis neist neiudest, kellega päevitamas käisin. Ühega neist olen juba pikemat aega tuttav. Ta elab külas ja kuna tema ka sealt pärit ei ole (ta on hoopis ühest kaugemast külast), siis on hea koos küla üle kurta-viriseda.

Niisiis olime mina, see neiu ja üks tema sõbranna, kellega alles eile sealsamas tuttavaks sain, Sant Carles de la Rapitas rannas. Ilm oli kuum, kuskil nii 30 kraadi ringis oli sooja. Väga mõnus. Hakkasime rääkima sellest, kuhu reisida maksab.

Eli (minu külasõbranna) ütles, et tahaks igale poole minna, aga rahadega on kitsas. Ma siis tuletasin talle meelde, et ta võib alati mulle Eestisse külla tulla, hoiab ööbimise pealt kokku ja mul on reisikaaslane olemas. Alles siis taipas see teine neiu, et ma ei olegi kohalik. Tundub et mu aktsent ei olnud talle nii ilmne nagu ma alati arvanud olen.

- Issand! Sa räägid nagu siin räägitakse, sama murret!
- Nojah, see on mind mõjutanud küll...
- Mitut keelt sa üldse räägid kokku?
- Viite.
- Inglise, prantsuse, katalaani...?
- Ei, inglise, saksa, hispaania, katalaani, natuke portugali...
- Ja Eestis te räägite inglise keelt, eks?
- Ei, Eestis me räägime eesti keelt... (ausalt ma ei tea, kust see küsimus tuli)
- Ja kuidas võimalik on, et sa prantsuse keelt ei räägi?
- No, ma ei ole seda kunagi õppinud.
- Aga te olete ju naaberriigid... Ma mõtlesin, et koolis on kohustuslik ja nii...
- Ei, Eesti on seal põhjas. Soome ja Läti vahel...
- Ah te olete sealpool põhjas! Ma mõtlesin, et Prantsusmaa pool põhjas!

Ühel- või teiselpool põhjas, vahet ei ole, see tüdruk ei teadnud geograafiast üldse mitte midagi. Kui seda hiljem teistele külas kommenteerisin üritasid nad neiut välja vabandada. Nad ütlesid, et tal on teised huvid, ei jõua ta endale maailma kaarti selgeks teha. Mhmh. Ütlesid seda ka, et Eesti ei ole miski maailmariik, et kõik seda teadma peaksid. Jajah.

Eks ta ole. Eesti ei pruugi ju maailma mastaabis miski suurvõim olla, aga naaberriigi naabreid võik justkui teada. Või...?

Kui palju Eestit on Masdenverges?

Juba enne siia kolimist oli mul nii mõnigi rumeenlannast tuttav. Kuna rumeenlased massiliselt Katalooniasse emigreeruvad, on mul neid siin juurde tekkinud. See aga tähendab seda, et iga kord kui mõne rumeenia sõbrannaga kuhugi välja lähme, selgub, et kas müüja, ettekandja või baaridaam on ka Rumeeniast! See on tavaliselt see moment kui mind rumalalt naeratades seisma jäetakse, et uurida, millisest linnast kaasmaalane pärit on. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi...

Vahepeal on lausa kade olla. Tahaks ka kellegagi eesti keeles rääkida! Aga kas siin siis ei ole eestlasi? Ikka on! Olen kuulnud mõnest Erasmuse-õpilasest, kes Tarragonas liigub. Ühte juhtusin lausa nägema. Barcelonas tean, elab päris mitu endist kursakaaslast. Nii ei ole eestlaste protsent täitsa nullis. Aga seda, et kuskil mõne eesti ettekandja otsa komistaks ei ole veel juhtunud. Nii palju meid siin siiski ei ole.

Paar nädalat tagasi peeti Tarragonas juba traditsiooniks saanud filmifestivali REC. Mulle täiesti üllatuslikult osales seal eesti film "Püha Tõnu kiusamine", mis (veel üllatuslikumalt) peaauhinna sai. Festival ei ole siinmail aga just kõikse tuntum, seega ei ole kuulda olnud, et Eestist pärast seda rohkem räägitaks. Ülemus (kes teadis festivali võitjat ilmselt ainult seetõttu, et töötab linnavalitsuses) leidis suisa, et ilmselt anti auhind kõige eksootilisemale riigile...

Pole vist tarvis mainida, et Masdenverge külas peale minu ühtegi eestlast ei ole. Rumeenlasi on aga küll. Seega pidin peaaegu pikali kukkuma, kui eile kohalikus baaris 5eurose rahatähega makstes 2eurose eesti mündi tagasi sain. Kas tõesti ringleb minu raha pisikeses külas või on keegi teine tulnud ja oma märgi maha jätnud? Huvitav oleks teada...

Mis ühendab, mis lahutab

Võõral maal elades leidub tahes tahtmata asju, mis kohalikest eristavad. Õnneks on ka asju, mis ühendavad, nii ei ole ohtu automaatselt autsaideriks saada ja jääda.

Üks esimesi asju, mis siin Kataloonias ühendab (aga vahepeal ka lahutab) on katalaani keel. Välismaalasena (jah, ma näen kohutavalt guiri välja) kohalike poole katalaani keeles pöördumine teenib kohe kindlasti plusspunkte. Miskipärast on nad siin veendunud, et nende keelt ei õpi mujal maailmas keegi ja et turistidega suhtlemiseks on kõige otstarbekam ikkagi hispaania keel. Nii lööb nii mõnegi nägu heameelest särama, kui talle midagi katalaani keeles öelda.

Valmis tuleb olla selleks, et katalaani keeles kellegi poole pöördumine toob tavaliselt kaasa kuhja küsimusi teemal miks ja kus. Pole hullu. Saab endast rääkida ja komplimente tõrjuda (sisimas muidugi igaühte neist nautides). Aeg-ajalt, kui uued tuttavad ei ruttagi mu keeleoskust kiitma, tunnen end lausa solvatuna. Kas nad ei kuule siis, kui andekas ma olen?

Katalaani keel võib aga ka probleeme tekitada. Nii Tarragonas kui mujal Kataloonias leidub küllaga veendunud anti-katalaniste, kes sinu pärimise peale kisama kukuvad. Seda halvimal juhul. Parimal juhul nad lihtsalt ignoreerivad sind kuni sa nende poole hispaania keeles ei pöördu. Nii on. Õnneks saan peituda oma välismaalase-staatuse taha ja öelda, et ma olen kahjuks ainult katalaani keelt õppinud. Keegi ei usu, aga ikkagi.

Veel üks ühendav/lahutav teema on jalgpall. Real Madridi radikaalsele toetajale ei ole mõtet ütlema minna, et Barça on maailma parim klubi ja vastupidi. Aga fännklubi baaris koos mängu vaadates võib oma eelistusi kõva häälega väljendada ja teiste heakskiitu nautida. Ilus! Jalgpall ühendab! Teisipäeval ühendas nii väga, et kolmapäeval olime poolatarist sõbrannaga mõlemad tasuta orujo-šottide, hilise salsatunni ja varahommikuse kojusaabumise tõttu terve päeva nagu zombied. Aga lõbus oli. Ja leidsime nii mõnegi uue sõbra.

Küll ma olen tüütu selle jalgpalliga...

Kui protokolli ei täida...

Kes arvab, et elu pisikeses külas on rahulikum ja kergem kui suurlinnas, eksib. Kohe väga eksib. Sellest, kuidas külanaised üksteist taga räägivad, ma täna kirjutama ei hakka. Võtaks liiga palju aega. Tänane teema on hoopis erinevate kohustustega, mis külas elamine endaga kaasa toob, seotud.

Kui ma 9 kuud tagasi Masdenvergesse elama saabusin, ei olnud mul tegelikult õrna aimugi, mida kõike see endaga kaasa toob. Üliinnukas ämm, pea terve külatäis sugulasi ja pidevad kuulujutud on mõned asjadest, millega juba harjunud olen. Protokolli täitmisega veel mitte. Miks? Sest ma lihtsalt ei oska nii mõelda nagu nemad.

Pulmadest alates oleme pideva surve all elanud:
- Kas te Diana uut korterit käisite juba vaatamas?
- Eee... Ei, veel ei ole jõudnud...
- Aga te PEATE minema! Ja varsti!
- Jah, eks me järgmisel nädalal siis...

- Kas te olete juba Diana juures käinud?
- Eee... ikka veel mitte, aga see on meil kindlalt plaanis!
- No parem oleks, sest kui te varsti ei lähe, siis tädi Nuria solvub.

- Mis te Diana uuest köögist arvate? Olete juba vaatamas käinud?
- Ausalt öeldes, ei ole üldse aega olnud, ma olen terve nädala Tarragonas ka ja...
- Ei minul ei ole sellest midagi, aga tädi Nuria ei ole üldse rahul.

Ja nii nädalast nädalasse. Lihtsam oleks lihtsalt ära käia, onju? Aga tee see selgeks mehele, kes ei ole absoluutselt huvitatud oma vastabiellunud onutütre uue elamise vaatamisest. Vabandused ei ole tal seni otsa saanud ja niikaua pean mina ämmale vastust andma. Pole lihtne.

Aga miks üldse Diana kodu vaatama minema peab? Ei ole see ju midagi erilist. Nad mehega tegid endale Diana vanemate majja teisele korrusele elamise. Ämm-äi elavad allkorrusel ja nemad üleval. See ei saa ju ometi nende unistuste kodu olla...? Või saab? Ei tea, pole vaatamas käinud. Praktiline on kohe kindlasti, kui lapsed peaksid tulema, on hoidja hea lähedalt võtta. Mis noorpaari privaatsust puudutab, siis on kindlasti paremaid lahendusi...

Paraku ei ole see korteri-teema ainuke, millega viimasel ajal oleme tegelema pidanud. Kuu aega tagasi said naabrid lapsevanemateks. Nüüd käib ämm peale, et me peaksime minema ja neile miski kingituse viima. Et hea mulje jääks. Kas naabrid on meie sõbrad? Ei, trepikojas tervitamisest kaugemale see suhe ei ulatu. Ja karjuv beebi kõrvalkorteris ei motiveeri tegelikult nendega soojema sõpruse loomist...

Veel. Nädalavahetuse veetsime elukaaslase ristipoja sünnipäeval. Ka see kuulub protokolli ja on kohe kindlasti üks väga kohustuslik üritus. Alles 2 nädalat tagasi oli lihavõtete raames ristiisal kohustus talle traditsiooniline kook viia. Protokoll ei lõppe kunagi. Õnneks on meil ämm, kes kõike meeles peab ja igaks elujuhtumiks vajalikud kingitused ostab. Nii ei pea me vähemalt oma pead sellega vaevama. Meie ainuke kohustus on lihtsalt kohale minna, aga seegi ei ole alati kõikse lihtsam.

Mina, kes ma siit pärit ei ole, ei oma asjadest mingit ülevaadet. Mulle tuleb öelda, kui ma kellegi juurde kohale pean minema, sest ta endale uue riidekapi on ostnud. Ei taha ju külas halba muljet jätta, see annaks naistele ainult rohkem teemasid, millest rääkida. Ja neid on neil minutagi palju.

Oeh, ja nüüd abiellub veel üks sugulane, kelle pruudi veidratest kapriisidest terve küla räägib (küll nõuab ta, et kõik naissoost külalised teatud disaineri kleite kannaksid, küll, et nad imestusest ahhetaksid, kui ta oma valges kleidis kirikusse astub...). Ka selle paari kodu, kus nad muide juba aastaid koos elanud, tuleb kindlasti üle vaadata. Uudishimu on ju suur!