Ja maailm ei väsi üllatamast...

Olen nüüd juba natuke üle kolme aasta Kataloonias elanud ja kohati on selline tunne, et ega siinne elu mind enam millegagi üllatada ei suuda. Jah. Ulatuslikud meeleavaldused, millel ei ole mingisuguseidki tagajärgi on tavalised. Et korrumpeerunud poliitikud ei kavatsegi tagasi astuda on täiesti normaalne. Samamoodi pole üllatav, et osa elanikkonnast peab olulisemaks seda, et härjavõitlused kuulutataks osaks kultuuripärandist, kui katalaanide õigust referendumile... Kõi see on täiesti normaalne. Ja siis...

Lugesin täna hommikul kohalikku lehte ja... Üllatusin. Lausa suure algustähega! Silma hakkas suur pealkiri "7-aastane vangistus neiule, kes oma klaverimänguga naabrit segas". Mida??? Kuidas??? Ei suutnud vastu panna. Lugesin artikli läbi. Tuleb välja, et noor neiu, kelle hobiks paraku klaverimäng, segas harjutamisega naabrit. Segas. Naabrit. Ühte naabrit. Teda ähvardab 7-aastane vanglakaristus. Tõsiselt?

Ma tõesti ei oska seda mõista. Neiu ütleb, et investeeris korraliku summa, et ruum, kus ta harjutab, helikindlaks muuta. Ta ütleb, et kattis klaveri tekkidega, et heli summutada ja üritas võimaluste piires väljaspool kodu harjutada. Kahjuks ei ole klaver selline pill, mille saaks kaenlasse haarata ja endaga kaasa võtta. Aga naaber ütleb, et neiu harjutas meelega. Et tema elu on viimaste aastate jooksul olnud tõeline Kolgata tee... Et keegi ei ole tema korduvatest kaebustest välja teinud. Keegi ju siiski on... 7-aastane vangistus klaverimängu eest. Et õiglus pääseks võidule!

Kui keegi neid ometi õpetaks...

Viimastel nädalatel olen endalt korduvalt küsinud, miks ma ometi õpetajaks tahtsin hakata. Kas tõesti midagi muud oma eluga peale hakata ei ole? Milleks mulle see stress? Alustasin nimelt sel nädalal tööd saksa keele õpetajana. Õpetan juba paar kuud ühes keeltekoolis inglise keelt, aga otsustasin lisaraha eesmärgil ka saksa keele õpetajaks pürgida.

Esimene saksa keele tund oli dramaatiline. Suur töötutest täiskasvanutest koosnev grupp, kus kõigil oli oma ettekujutus sellest, kuidas ja mida ma õpetama peaksin. Paraku ei läinud nende ideed minu omadega kokku. Ja nii meenutas see tund rohkem võitlust selle üle, kelle versioon peale jääb, kui keeletundi.

Ja kui sellest on veel vähe, siis on grupis üks ukraina meesterahvas. Rääkisime sellest, kuidas saksa keeles öelda, kust keegi pärit on:

- Kas te olete kõik siit Katalooniast?

Tõusevad kaks kätt.

- Jah, kust sina pärit oled?
- Marokost.
- Ja sina?
- Nõukogude Liidust.
- ??? Jaaah... Aga see koosnes erinevatest riikidest, nii et...
- Ukrainast.

Poole tunni pealt, kutsus ukraina härra mind enda juurde, et midagi küsida. Läksin uurima, kas tal on äkki mõne sõnaga raskusi.

- Kas sa minuga vene keeles ei võiks rääkida.
- Eee.... Ma ei oska kahjuks vene keelt.
- Noh! Aga mul on läti ja leedu sõpru, kes küll vene keelt räägivad. Halvasti, aga räägivad.
- Jah, noh, mina ei räägi...

Arvasin, et sellega on lugu lahenenud, aga kus sa sellega. Järgmisel tunnil palus härra juba kõva häälega, kas ma talle sõnu vene keelde ei võiks tõlkida. Ikka võiks, kui oskaks!

Olin juba veendunud, et sellest grupist keerulisemat ei olemas. Aga siis täna anti mulle 3-4aastastest lastest koosnev grupp. Ja see oli tõsiselt keeruline! Tunni algul tulid kõik pisikesed tüdrukud mulle kalli tegema. Oi kui nunnu, eksole! Aga siis kukkusid nad kisama ja.... nii tund aega järjest. Ja mitte ainult, ainuke pisike poiss, kes tüdrukutega koos tunnis käib, otsustas järsku, et riided segavad ja kooris ennast paljaks. Täitsa paljaks. Ladus püksid, aluspüksid ja papud hunnikusse ja... keeldus riidesse panemast. Pärast pikka veenmist, kui ta lõpuks soostus riietuma, hakkas ta istumiseks mõeldud patju veristama. Tiris õmblused lahti ja vatiini välja... Miks? Ma ei tea.

Small-talk

Vahepeal on oluline osata rääkida tegelikult millestki rääkimata. Ei saa ju alati kõigiga sügavatesse, elumuutvatesse vestlustesse laskuda. Eksole? Siinkandis on inimesed sellises sisutus small-talkis lausa maailmameistrid. Vaikselt hakkan ka ise selles osavaks muutuma. Näiteks:

Esmaspäeva pärastlõunal kohalikus bensiinijaamas:

Teenindaja: Tere! Sa näed täna väsinud välja.
Mina: Jah... No eks see ilm ole ka selline sompus ja hall...
T: Jaa, sellistel päevadel olekski hea meelega kodus.
M: Eks ta ole jah. Ma kolisin siia mõeldes, et ilm on siin parem, aga näe, ei ole ühti...
T: No mis sa nüüd... Kust sa üldse pärit oled?
M: Eestist.
T: No teil on seal ju raudselt külmemad talved kui meil siin.
M: Jah, aga seal sa juba ootad külma talve, siin on see kuidagi üllatav. Ma olen pettunud.
T: Ähh, ära nüüd! Sa võiksid ju pool aastat siin ja pool seal elada?
M: Suvi siin ja talv seal? Miks mitte? Suvel pluss 30 ja talvel miinus 30...
T: Ei, vastupidi oleks vast ikka loogilisem.
M: Miks ma talvel siin peaksin tahtma olla? Siin on ju külm!

Selle aja jooksul sai autol paak täis ja bensiini eest makstud. Nägin seda teenindajat teist korda elus. Ma ei käi eriti tihti tankimas...