Viimastel nädalatel olen endalt korduvalt küsinud, miks ma ometi õpetajaks tahtsin hakata. Kas tõesti midagi muud oma eluga peale hakata ei ole? Milleks mulle see stress? Alustasin nimelt sel nädalal tööd saksa keele õpetajana. Õpetan juba paar kuud ühes keeltekoolis inglise keelt, aga otsustasin lisaraha eesmärgil ka saksa keele õpetajaks pürgida.
Esimene saksa keele tund oli dramaatiline. Suur töötutest täiskasvanutest koosnev grupp, kus kõigil oli oma ettekujutus sellest, kuidas ja mida ma õpetama peaksin. Paraku ei läinud nende ideed minu omadega kokku. Ja nii meenutas see tund rohkem võitlust selle üle, kelle versioon peale jääb, kui keeletundi.
Ja kui sellest on veel vähe, siis on grupis üks ukraina meesterahvas. Rääkisime sellest, kuidas saksa keeles öelda, kust keegi pärit on:
- Kas te olete kõik siit Katalooniast?
Tõusevad kaks kätt.
- Jah, kust sina pärit oled?
- Marokost.
- Ja sina?
- Nõukogude Liidust.
- ??? Jaaah... Aga see koosnes erinevatest riikidest, nii et...
- Ukrainast.
Poole tunni pealt, kutsus ukraina härra mind enda juurde, et midagi küsida. Läksin uurima, kas tal on äkki mõne sõnaga raskusi.
- Kas sa minuga vene keeles ei võiks rääkida.
- Eee.... Ma ei oska kahjuks vene keelt.
- Noh! Aga mul on läti ja leedu sõpru, kes küll vene keelt räägivad. Halvasti, aga räägivad.
- Jah, noh, mina ei räägi...
Arvasin, et sellega on lugu lahenenud, aga kus sa sellega. Järgmisel tunnil palus härra juba kõva häälega, kas ma talle sõnu vene keelde ei võiks tõlkida. Ikka võiks, kui oskaks!
Olin juba veendunud, et sellest grupist keerulisemat ei olemas. Aga siis täna anti mulle 3-4aastastest lastest koosnev grupp. Ja see oli tõsiselt keeruline! Tunni algul tulid kõik pisikesed tüdrukud mulle kalli tegema. Oi kui nunnu, eksole! Aga siis kukkusid nad kisama ja.... nii tund aega järjest. Ja mitte ainult, ainuke pisike poiss, kes tüdrukutega koos tunnis käib, otsustas järsku, et riided segavad ja kooris ennast paljaks. Täitsa paljaks. Ladus püksid, aluspüksid ja papud hunnikusse ja... keeldus riidesse panemast. Pärast pikka veenmist, kui ta lõpuks soostus riietuma, hakkas ta istumiseks mõeldud patju veristama. Tiris õmblused lahti ja vatiini välja... Miks? Ma ei tea.
