Mida kauem võõral maal elada, seda omasemaks saavad selle maa kombed ja tavad. Nii räägivad kõik mu kohalikud tuttavad, et ma olen päev päevalt rohkem katalaan. Ise loodan, et ma sellevõrra vähem eestlane ei ole, sest mulle väga meeldib siin teistsugune olla. Kohe mitte ei tahaks tüüpiliseks katalaani naiseks muutuda. Mitte, et see halb oleks, aga... Ei taha. Selle põhjustest kirjutan teinekord. Nii et ma siis katalaanistun.
Hiljuti käisin Eestis. Võtsin ühe eriti toreda katalaanist sõbranna kaasa, keda üldse ei häirinud, et sel ajal kui me seal olime, lumi maha sadas ja ilm külmaks kiskus. Ta leidis hoopis, et kliima oli väga meeldiv. Tal ei olnud külm ega midagi. Oli täiest imetlusväärne, kuidas ta iga natukese aja tagant rõdule suitsetama läks. Täitsa ilma jopeta! Tema külmatrotsivatest lumeinglitest ei maksa rääkidagi.
Meie viimasel laupäeval Eestis, mängis juhtumisi FC Barcelona ja meil, kes me mõlemad oleme fännid, oli soov mängu kindlasti näha. Otsisime Tallinnas baare, kus oleks võimalik jalgpalli vaadata. Vanalinnas jalutades jäid kaks sellist baari kohe silma. Kuna ühes neist ei olnud rahvast, teine aga oli puupüsti täis, otsustasime esimese kasuks. Üpris kiiresti sai selgeks, miks selles baaris kedagi ei olnud.
Nimelt ei olnud baaridaamil absoluutselt mingit tahtmist tööd teha. Kui oleksime tahtnud seal midagi söömata-joomata istuda, ei oleks tal selle vastu mitte midagi olnud. Et ta meid ignoreeris on lausa vähe öeldud. See-eest need paar üksikut külastajat, kes baaris siiski olid, tegid meist liigagi palju välja:
- Tüdrukud, ää! Kas me oleme rõvedad, vää?
Ausalt ma ei saanud üldse aru, millest selline küsimus. Kaks baarinurgas istuvat noormeest, keda me isegi vaadanud ei olnud, otsustasid äkki meiega sellisel viisil juttu teha.
- Tüdrukud! Kas me oleme nii rõvedad, vä?
Olime sõbrannaga mõlemad jalgpallile keskendunud, nii ei pannud me tähelegi, kuidas sama noormees meie lauale lähenes ja sinna maha istus. Samal hetkel helises mu telefon, nii ei pööranud ma värskele lauakaaslasele erilist tähelepanu. Mu sõbranna aga ei räägi ei eesti ega inglise keelt:
- Kas sa ei näe, et ma räägin telefoniga?
- Aa... Aga kuuled vä? Kas su sõbranna eesti keelt ei räägi vä?
Lõpetasin igaks juhuks kõne, et noormehele väärilist tähelepanu osutada:
- Ei, ta ei räägi eesti keelt. Inglise keelt ka mitte. Ja isegi kui räägiks, ei oleks tal mingit huvi sinuga rääkida. On väga ebaviisakas vahele segada, kui keegi telefoniga räägib!
- Mis ma olen siis ebaviisakas vä?
- Oled jah! Seda, kas sa rõve oled, ma ei tea, sest me tulime siia jalgpalli mitte sind vaatama, aga ebaviisakas oled sa kindlasti!
- Jalgpalli jah! Nii et ole kena ja mine istu oma lauda tagasi, sest me tõesti ei taha sinuga rääkida ega sind nii lähedalt vaadata.
Vahetult pärast seda vahetasime baari, kuna ka kõrvallauda tekkisid vestlusaltis, kuid mitte eriti meeldivad, meesterahvad.
Minu sõbrannale oli noormeeste selline käitumine täielik kultuurišokk. Talle tundusid eesti mehed algul nii sümpaatsed ja nägusad, aga pärast seda vahejuhtumit muutis ta oma arvamust. Nimelt on ta harjunud kohalike meestega, kes sulle pigem mesijuttu ajama tulevad. Nad ei kipu tavaliselt küsima, kas ja kui rõvedad nad on. Natuke imelik küsimus ju. Aga nii mu sõbranna traumeeritud sai.
