Ohtlikud väikekülad

Võib-olla on see nii vaid Eestis, aga mulle on alati tundunud, et pisikesed külad, kus kõik kõiki tunnevad, on suhteliselt turvalised elupaigad. Vähemalt minu jaoks on see loogiline. Kuidas saab midagi koledat juhtuda kuskil, kus sa ei saa kodust välja minna ilma, et naabrinaine küsiks, kuhu sa teel oled? Masdenverges näivad asjad aga teisiti käivat...

Kogu mu siinne pere on täiesti veendunud, et neid võidakse röövida. Miks? Ma ei tea! Kuskilt on neile tekkinud idee, et Masdenverges on üliohtlik elada. Nii on nende maja välisuksel kolm lukku ees.Üks neist on snepper, nii et mu ämm suudab iga natukese aja tagant võtmeteta ukse taha jääda, aga see selleks.

Ühesõnaga, igal õhtul magama minnes keeravad nad ukse kolmekordselt lukku, ka rõduustel ja elutoa suurtel akendel on iseehitatud turvasüsteemid (tegelikult on lükandaknad täiesti tavaliste naeltega blokeeritud) ja iga pisimagi müra peale ollakse valmis ründama (või põgenema, ma ei tea, kuidas nad tegelikult käituksid). Tagumise ukse ette pani ämm hiljuti tabureti. Et kui keegi sisse murrab, siis kukub tool ümber ja teeb müra...

Nende hirm ei piirdu aga ainult sellega. Kuna meil külas terviseradasid ei ole, siis käiakse põllumaade ja apelsinikasvanduste vahel kõndimas ja rattaga sõitmas. Värske õhu asemel hingad sisse väetise- ja laudalõhna, aga mis teha. Kuna nendel põllulappidel käib aktiivne töö, siis sõidavad mööda neid pisikesi teid, mida jalutamiseks kasutatakse, nii mõnedki autod. Ja neid autosid mu ämm kardab. Ta usub, et neid juhivad kurjad inimesed, kes meiesuguseid naisterahvaid ära tahavad röövida. Eelmisel nädalal kui kõndimas käisime, tegi üks auto pisikese manöövri, et asfaltis haigutavat auku vältida. Ämm kukkus seda nähes kiljuma, et nad tulevad meid röövima. Eeee.... Ma ei tea....

Kui suvel Eestis käisime suutsid ämm ja äi mind nende paranoiadega lausa endast välja viia. Iga kord kui auto kuskile ära parkisime, hakkas tagaistmel usin sahistamine pihta. Kõik autos olev tuli ju ära peita. Isegi reisile näksimiseks ostetud kartulikrõpsud peideti mati alla. Kes teab, äkki on juhuslikul möödujal kõht nii tühi, et ta lööb mingi probleemita Lay's krõpsude nimel autoakna katki?

Kuna see paaniline hirm varaste ees tundub olevat kas pärilik või siis äärmiselt nakkav, on mu elukaaslane nüüd otsustanud endale pesapallikurika osta, et vajadusel kodu kaitsta. Minu küsimusele, miks ta arvab, et keegi meid üldse röövima peaks, vastab ta ainult:

-Aga miks ei peaks? Kogu aeg röövitakse! Kas sa üldse tead kui palju kurje inimesi siin liikvel on?

Jah, ilmselt peab ta silmas hiljuti külla kolinud kolumbia perekonda... Sest välismaalasi nad ei usalda!

Väikesed õed...

Nagu ma kunagi ammu kirjutasin, on Masdenverge pisike küla. Siin elab kuskil 1000 inimese ringis (jah, viimasel ajal tundub, et on paar uut nägu tekkinud), seega tunnevad kõik kõiki. Ei ole isegi vaja, et külaelanikud üskteist isiklikult tunneksid. Piisab täiesti sellest, kui tead, kes kelle vend/õde/ema/isa/onu/tädi jne jne jne on.

Nii näiteks ei ole sugugi ebatavaline järgmine vestlus ämmaga:

- Igatahes Maria ütles mulle... Kas sa tead, kes Maria on?
- Eee... Ma ei tea, millist Mariat sa mõtled.
- No kuidas ma sulle seleta, et sa aru saaksid? Paco ja Teresa tütar. Alvaro naaber. Tead see, kes elab seal, kus vanasti Enric ja Consuelo elasid?
- Jaaaah! Ah see Maria

Tegelikult ei ole mul suurema osa ajast aimugi, keda ta silmas peab. Kuidas peaksin mina teadma, kes varem kuskil elas, kui ma alles kaks aastat siin elan? Aga see ei olegi tegelikult oluline, hoopis olulisem on see, mida see Maria siis lõpuks ütles :)

Sellises pisikeses külas on suhteliselt loogiline, et samaealised noored suhtuvad üksteisesse kui õde-venda, sest nad on lihtsalt pisikesest peale igal pool koos käinud. Ja veidi vanemaks saades näevad nad uusi põlvkondi kui väikesi õdesid-vendi. Kuna suurem osa külaelanikest on nii kui nii kuidagi sugulased, siis ei ole see üldse mitte üllatav. Samuti ei üllata selle kõige taustal, et enamus küla noori on endale elukaaslased väljaspoolt küla leidnud.

Aga on ka erandeid. Nimelt on hetke uus kuum paar tehaseomaniku poeg ja poepidaja tütar. Kõlab ju vahvalt? Nad on tegelikult juba pea aastakese koos olnud, aga vanem põlvkond avastas selle suhte alles nüüd. Ja minu ämm kohe uurima:

- Ja ongi nii? Kas nad täitsa tõsiselt on koos? Et ei ole mingi ajutine asi?
- No nii näib... Ma ka ei tea, aga paistab, et neil on koos hea olla...
- Oh taevas küll. Aga ta (poepidaja tütar) on ju nii noor veel... Ja tema (tehaseomaniku poeg) on juba 33...
- Ei ole ta nii noor midagi. 24 juba, täitsa normaalne vanus. Päris sisse kolida noormehe juurde vanemad ei lase, aga...
- Või sisse kolida?! Vaevalt nad veel koos maganudki on!
- Eee... No selles mina küll ei kahtle, et nad seda teinud on... 24 ei ole ju NII noor ka, et nüüd...
- Hah! Ei ole nii noor! Ma sulle ütlen, et kui nii noorelt alustada, siis need asjad kaua ei kesta!

Ilmselt läks ämmal meelest, et mina olin 23aastane kui tema pojaga koos elama hakkasin. Ja noorema poja elukaaslane on praegu 24aastane... Et siis ei kesta kaua? Saab näha... :)

Häbi, häbi...

Hispaaniat vapustas sel nädalal ühe naisterahva lugu, kes, olles oma kodu kaotamas, otsustas vabasurma minna. Nimelt ei suutnud kõnealune naine enam korteri ostuks võetud laenu tagasi maksta ning pank otsustas eluaseme temalt ära võtta. Naine viskus korteri aknast alla hetkel, kui kohtutäitur ukse taga kella lasi... Sarnaseid lugusid, mis küll õnneks kõik enesetapuga ei lõppe, on siinmail viimasel ajal palju.

Juba kuid ei räägita muust kui peredest, kes on pärast ühe või mõlema vanema töötuksjäämist, sunnitud oma kodust välja kolima, kuna neil puuduvad rahalised vahendid igakuise laenumakse tarvis. Alles eile näidati telekast paari, kes võtsid pangalt 90 000 eurot laenu, et endale korter soetada, kuid võlgnevad nüüd, viis aastat hiljem, 125 000 eurot. Kuna mõlemad on nüüd töötud, ei ole seda raha aga kuskilt võtta.... Kuidas selline asi võimalik on? Võib-olla on asi minus, aga näib, et eriti keegi ei oska sellele küsimusele vastata.

Igahates on lood väga tõsised. Ajendatuna eelpoolmainitud enesetapust, on pangad hetkel peatanud perede kodudest välja tõstmise. Seegi hea. Lähipäevil on lubatud asjakohased seadused üle vaadata, et asi tõsisemaks ei läheks kui ta juba on. Nimelt on siin lood nii, et kui sa oma laenu tagasi maksta ei suuda, pole hullu midagi, võetakse kodu käest ära ja võlg jääb ka alles. Jätkad maksmist, aga vanematekodust....

Täna lõunalauas sai sel teemal pikalt arutletud. Ämm on mul eriti kuri pankade ja poliitikute peale:

- Aru ma ei saa, mis häda neil on inimesed kodust välja tõsta!?!? Pangu neile fraki-mees sappa ja asi aetud...
- Fraki-mees???

Tuleb välja, et siin on selline tore amet täiesti olemas. Idee on selles, et kui sul on võlgade maksmisega probleeme, tuleb fraki-mees ja käib sul sabas. Et kõik külas teaksid, et sa ei suuda oma raha-asju korda saada. Et sul häbi oleks. Suurlinnades selline asi ilmselt ei töötaks. Kes seal teab, miks sind keegi frakis meesterahvas jälitab. Äkki on mõni sõber või töökaaslane? Väikestes külades, aga, on see suurim häbi, mis ühele perele kaela võib langeda... Tuleb öelda, et mu ämmal on täitsa õigus, ma eelistaks ka fraki-meest sellele, et keegi korteri kallale läheb.

Kui ämm teeb kurja nägu...

Siin Lõuna-Kataloonias, aga ka Kataloonias ja Hispaanias üldisemalt, on perekondlikud sidemed tunduvalt tugevamad kui näiteks Põhja-Euroopas. Nii käivad kohalikud õpilased ja tööinimesed (jah, need õnnelikud, kes ei kuulu nende 25% hulka elanikkonnast, kellel tööd ei ole) iga päev kodus lõunal. Kohalike tööaeg on seega kaheks hakitud: hommikul ollakse tööl kella 13ni ja kell 15 minnakse tööle tagasi. Või siis kooli.

Lõunasöögi eest hoolitsevad reeglina naised. Ütlen naised, sest ei ole veel kohanud pere, kus seda mees teeks. Need naised, kes tööl käivad, peavad, ajaga võidu joostes, perele söögi valmis tegema, sööma ja nõud pesema, köögi korda tegema. Naistel, kes tööl ei käi, on selle võrra lihtsam. Nii ka minu ämmal. Ta ei käi juba aastaid tööl, seega on tal piisavalt aega, et nii oma mehele, kolmele lapsele kui ka mõlema poja elukaaslasele korralik kodune lõuna valmistada.

Milleks siis mina olen, te küsite? Kui siia elama tulin, siis ei osanud ma ettegi kujutada, et pean iga päev ämma juurde lõunale minema. Iga päev!!! Algul oli sellega raske harjuda. Siis muutus see juba harjumuseks. Ja siis viskas lõplikult üle. Paraku ei olnud minu rahulolematusest mingit kasu. Nimelt teatas mu kallis teinepool, et tema kavatseb alati ema juures söömas käia. Alati. Ka siis kui juba vana ja hall... Tulevik näis tol hetkel ikka täitsa tume...

Minu õnneks ilmnesid asjaolud, mis olukorra täielikult pea peale pöörasid. Ühel heal päeval teatas elukaaslane mulle, et me ei söö enam iga päev tema ema juures. Tol hetkel tundus see nii võrratult hea mõte, et ei osanud selle juures ühtki puudust näha. Aga siis....

Meie võitsime ämma einetest loobumisega palju. Meie lõunad on sellest ajast peale olulisemalt rahulikumad. Mu elukaaslase teismeline õde ei karju kõigi peale. Keegi ei virise ämma kokakunsti kallal, seega ei ole ämmal ka kellegi peale solvuda. Pealegi sööme nüüd täpselt seda, mida tahame. Nimekiri on lõputu.

Negatiivse poole pealt... Ämm ei olnud üldse rahul faktiga, et me enam tema juures ei söö. Kohe üldse mitte. Et meid veenda tagasi tulema on ta erinevaid strateegiaid katsetanud:

1) Ta nuttis
    - Ma ei saa aru, mis lollus see nüüd on, et te enam kodus ei söö? Mis ma teile teinud olen, et te minuga nii halvasti käitute?

2) Ta meelitas
    - Tegin täna marineeritud kala. Tead seda, mis teile eriti meeldib? Äkki ikka tulete täna siia sööma?

3) Ta ähvardas (või noh, kuidas võtta)
    - Oled sa kindel, et te paellat ei taha? Kui tahad, ma toon sulle karbikese. Kindlasti ei taha? Ei-ei! See ei ole sugugi ebamugav. Ma panen vaid kingad jalga ja tulen toon sulle.

4) Ta kritiseeris
    - Ma ei tea, mida sa talle lõunaks teed, aga te mõlemad olete iga korraga järjest peenemad...

5) Ta solvus
    - Et minu toit ei kõlba, aga eile sai restoranis küll käidud!

Mitte et me nüüd täiesti südametud oleksime, aga seni ei ole ükski nendest taktikatest tulemusi andnud. Oleme paaril pühapäeval tema juures käinud, et pingeid leevendada, aga üldiselt eelistame kodus süüa. Ja ämm vaatab meid kurja näoga. Miks? Ma ka ei tea. Elan 33-aastase mehega, kellel on oma auto, oma korter ja kes end väga edukalt ise üleval peab. Tal ei ole mingit reaalset vajadust oma ema juures söömas käia. Ta oskab ise ka süüa teha.

Miks ämm selle peale kurjaks peaks saama? Õnneks on tal noorem poeg, 31-aastane noormees, kes oma elukaaslasega endiselt tema juures einestab. Tundub, et see leevendab veidi olukorda ja annab talle piisavalt tegevust, nii ei vaata ta meid vähemalt iga päev kurja näoga.