Calçotada!!!

Eelmisel pühapäeval sai lõpuks esimene calçotada tehtud. Ah et mis see selline on? Calçot on sibula pealmine osa, see roheline. Nagu roheline sibul vmt aga jämedam ja suurem. Need aetakse traadi otsa ja pistetakse lõkkesse. Kui nad mõlemalt pool mõnusalt mustad on, võetakse nad välja ja süüakse. Välimine kiht tuleb ära koorida (kõige kavalam nipp on valgest otsast pigistada ja teisest tõmmata), siis tuleb allesjäänud osa Romesco kastmesse kasta ja ära süüa. Kuna see sibul on pikk, kipub õlist kastet igale poole riietele kukkuma. Kui sa just osav ei ole. Aga mina olen! Hah!

Siin on see sibulate grillimine igakevadine üritus. Päris mõnus on vaadata, kuidas nad mustaks tõmbavad ja pärast endale "sepa käed, sepa käed", korrutades neid koorida. Kuuuumad on! Lisaks nendele tehakse tavaliselt grill-liha või paellat. Et kõht ikka korralikult täis saaks! Nämm! :)

Rong see sõitis...

Kuna mu kodu siin on Masdenverges, aga õpin ma Tarragonas, sõltun suhteliselt palju kohalikust rongiliiklusest. Kas busse ei käi? Käib küll, aga alati kui selle transpordivahendi kasuks otsustan, läheb midagi nihu. Viimane kord näiteks saabusin ettenähtust peaaegu kaks tundi hiljem teetööde ja muu jama tõttu...

Niisiis sõidan rongiga. Kohalike seas ei ole rong väga popp. Kellel raha on, sõidab ikka auto või bussiga. Aga rong on kiire ja võrdlemisi tõhus. Pealegi elan raudtejaamale suhteliselt lähedal, nii otsustan juba puht mugavusest rongi kasuks. Mugavusest. Samas peab ütlema, et ei ole kuigi mugav kui sa kindlaks kellaajaks kuskil kohal pead olema, aga tehnoloogia alt veab.

Tehnoloogia veab raudtee puhul aga võrdlemisi tihti alt. Liigagi tihti. Kuna rongid liiguvad elektriga, on alati kui sajab võimalus kuskil suvalises kohas lihtsalt seisma jääda. Maksimaalselt olen poolteist tundi kahe suvalise küla vahel oodanud, et Tarragonasse saada. Ei olnud tore. Kõht oli tühi ja süüa polnud ma midagi kaasa võtnud.

Kui tuul on tugev, ja seda juhtub siin tihti, siis rong ei sõida. Eriti siin meie kandis. Enamasti oskavad inimesed sellega arvestada. Helistavad tööle ja ütlevad, et näe, tuuline on, ja juba saadakse aru, milles probleem on. Kui streigitakse (ja seda juhtub ka suhteliselt tihti), siis ka rongid ei sõida. Õnneks on viimasel ajal populaarsed üldstreigid, siis ei ole probleemi tööle-kooli jõudmisega, sest seal ka streigitakse.

Ja kuna rööpaid ei ole raisata, siis on alati vähemalt üks pikem peatus suvalises kohas ettenähtud, sest kiirem ja parem rong tuleb mööda lasta. Täna hommikul oli see peatus tavalisest pikem, kuna nädalavahetusel jooksis üks rong rööpailt maha ja pärast seda on kogu liiklus natuke graafikust maas.

Üldiselt aga on rongid siin võrdlemisi täpsed ja jõuavad suhteliselt kiiresti kohale. Väljaarvatud siis kui sul sellest midagi olulist sõltub...

Koorida ploom ära?

Asi, mis mulle siin elamise juures hirmsasti meeldib, on värskete puu- ja juurviljade mitmekesisus. Ja see, et nad on suures enamuses kohalikku päritolu. Väga mõnus on hommikuti Kanaaridelt pärit banaani või kellegi aiast nopitud viinamarju süüa ja Valencia apelsinidest mahla teha. Viimasel ajal ostan praktikalt tulles ühest pisikesest puu- ja juurviljapoest ülihäid kollaseid ploome. Selliseid magusaid ja mahlaseid. Ühesõnaga, olen vääääga rahul.

Kummaline on aga kohalike komme kõikvõimalikud nii puu- kui köögiviljad ära koorida. Olgu, mulle ka ei meeldi viinamarjaseemned. Nopin need enamasti välja. Aga viinamari ära koorida? Või ploom? Veidi ülepingutatud... Lõpuks jääb sulle mingi ebamäärane löga kätte, mis näpud koledaks ja kleepuvaks teeb. Kuidas see enam mõnus saab olla?

Köögiviljadega on asi samasugune. Kurki koorin isegi teinekord ja suvikõrvitsat ka, aga roheliselt sibulalt 4 kihti maha tirida, enne kui ta potti pistan, oleks ilmne liialdus. Siin on see aga kombeks. Paar kuud tagasi kutsusime sõbrad enda juurde õhtust sööma. Tegime juurvilja-woki. Olin just lillkapsa ära pesnud ja näksisin seda natuke.

"Kas sul on kõht nii tühi?"
"Ei ole, mulle lihtsalt maitseb lillkapsas."
"Aga sa sööd seda ju TOORELT!"
"Jah... Nii ongi parem... Tahad ka?"
"TOOREST??? Ei ma ei usu, äkki võtab kõhu lahti..."
"???"

Aga carpacciot ja muidu pooltoorest liha söövad nad küll...

Alguses oli mul veidi piinlik kui kõik mind vaatama jäid, kui terve ploomi kõhkluseta suhu pistsin. Ma ei koorinudki seda ära? Eiei, ma ei näe sellel mõtet. Nüüd olen veendunud, et nemad on kari veidrikke, kes kummalistest kohtadest pisikuid ja batsille otsivad. Mina olen maatüdruk ega põe üldse!

Ma tean, naabrinaine juba ütles

Paljud küsivad, kuidas ma just Masdenverge-nimelisse Kataloonia külla sattusin. Külla, kus elab ainult 940 inimest. Külla, millel ei ole ei randa ega mägesid. Külla, kus kõik teavad kõike ja kõiki... Ükski turist ei oskaks siia omal algatusel tulla, ma usun. Aga kuna keelelaagreid korraldatatkse nimelt selles pisikeses külas, siis siia ma jõudsin. Ja siin ma nüüd olen.

Pikk blond tüdruk on sellises külas paratamatult tõmbenumber. Esimesed kuud, kui ma majast välja läksin, jäid kõik, kellest möödusin, mind üksisilmi vaatama. Ebamugav? Jah, väga! Liikusid erinevad kõlakad selle kohta, kust ma pärit võiksin olla. Oli neid, kes arvasid, et Saksamaalt, aga ka neid, kes mind prantslannaks pidasid. Mõned arvasid suisa, et venelanna... Keegi ei pannud täppi. Ei imesta. Eesti on ju nii pisike ja kauge koht.

Mingi aja pärast hakkasid jutud liikuma. Tüdruk on eestist ja üks küla poiss on ta kodustanud. Ämm sai igasugustele põnevatele küsimustele vastata, aga kuna talle see minu ümber tekkinud intriig veidi nalja tegi, siis ei kiirustanud ta mitte nende kahtlusi hajutama. Las murravad pead! Kohati tekkis seetõttu muidugi päris koomilisi olukordi:

"Ma tahtsin küsida, kas Rumeenias on talved väga külmad."
"Ma ei tea, olen ainult suvel Rumeenias käinud..."
"Oot, sa ei olegi rumeenlanna? Keegi ütles mulle, et oled..."
"Eiei, sa ajad mu kellegagi segamini."

Rahvus ei ole loomulikult ainuke, millest siin räägitakse. Kõik teavad, kes kellega käib, kes abielluma hakkab, kes last ootab, kes haigeks on jäänud... Ja seda, kas keegi saab elukaaslasega hästi või halvasti läbi teatakse ka. Miski ei ole saladus! Üks sõbranna on mulle korduvalt öelnud, et nii kui nad mehega kodus tülli lähevad on see tervele külale teada.

Kõige kummalisem komme selles külas on kõige teatamine valjuhääldite kaudu. Esimene kord ei saanud ma aru, mis toimub. Kas keegi annab mingit häiret? Kas midagi on juhtunud? Ei, nad kõigest teavitasid elanikkonda, et kalurid olid suure saagiga tagasi tulnud ja alates kella 18-st saab kala osta. Tore! Ma ei olekski muidu teadnud, millal poodi minna! Teavitatakse ka teistsuguseid asju. Näiteks seda kui keegi abielluma hakkab. Vahva!

Aga peab ütlema, et kui esimene kord valjuhääldi vahendusel kuulsin, et keegi surnud on ja mis kellast kaastunnet avaldama saab minna, jäi kuidagi kole tunne hinge. Kas sa ise ei saagi otsustada, kellele sa pereliikme surmast teada tahad anda? Siin mitte. Kõiksuguseid teadaandeid juhatab sisse muusika. Olenevalt teate sisust. Paraku ei tundu see mulle mitte alati kohane... Nii olin siiralt üllatunud, kui surmateadet juhatas sisse võidukas laulujupike. Nagu oleks midagi saavutanud...

Nii need asjad siin igatahes on. Lihtsad ja keerulised korraga.

Kuidas palun?

Paljudel võib olla jäänud segaseks, mis keeles siin Kataloonias ikkagi rääkima peaks. Siin lühike selgitus:

Kataloonia katalaanikeelne elanikkond on oma keele suhtes ülikaitsev. Kuna nad leiavad, et nende emakeel on siin vähemuskeel (7 miljonit kõnelejat, ma ei tea, mis eesti keel selles kontekstis on...), on nad sel teemal väga tundlikud. Hispaania keel olevat paha. Hispaania keel olevat ohtlik. Hispaania keel hävitavat vaikselt katalaani keelt. Seetõttu on Generalitat'i keelepoliitika keskendunud katalaani keele promomisele. Ja hispaaniakeelne elanikkond tunneb ennast diskrimineerituna. Sellised lood. Aga kuidas asi tegelikkuses välja näeb?

Astub blond tüdruk baari ja küsib selges katalaani keeles ja kõva häälega tassi kohvi. Talle vastatakse hispaania keeles. Peaaegu alati. Milles probleem? Aga ta näeb ju välismaalane välja, miks ta katalaani keelt oskama peaks... Tabamatuks jääb, miks nad eeldavad, et ta hispaania keelt oskab. Räägiks temaga siis kohe inglise keeles, kui nad teda turistiks peavad...?

Ühel nädalavahetusel baaris:
(katalaani keeles) "Vabandust, mis jook on patxaran?"
(katalaani keeles) "Võib ma selgitan katalaani keeles...?"
(katalaani keeles) "Jah, ikka!"
(hispaania keeles) "Vaata, patxaran on selline liköör..."
(kataaani keeles) "Ei, sa võid minuga katalaani keelt rääkida."
(hispaania keeles) "Nagu ma ütlesin, patxaran on liköör...."

Lõpuks suutsime vestluse siiski katalaani keeles lõpetada. Mind isegi patsutati hea katalaani keele oskuse eest seljale. Jah!Aga kui keeruline oli panna teda endaga selles keeles rääkima... See paha-paha hispaania keel, mida vältida üritatakse, tuleb välja, on vestluses välismaalastega asendamatu. Loogika?

Mõned kuud tagasi käisin ülikooli personalile mõeldud konverentsil, kus tunnustatud psühholoog selgitas, miks on katalaanidel kombeks hispaania keelele üle minna ja miks seda tegema ei peaks. Ametnikel oli erinevaid vabandusi ja põhjendusi keele vahetamiseks, kahjuks olid kõik neist ümberlükatavad faktiga, et välismaalase hispaania keele oskus on tegelikult peaaegu sama vähetõenäoline kui tema katalaani keele oskus. Räägime nendega siis inglise keeles? Ei saa, sest ei oska...

Tõin neile näite, et meil Eestis räägitakse inimesega, kes ei oska eesti keelt, by default inglise keeles (või siis vene või saksa, oleneb kõneleja keeleoskusest ja sellest, mida parasjagu vaja on). Pole isegi teema, et peaksime kangekaelselt üritama ennast emakeeles arusaadavaks teha, sest meid on vähe ja keelt tuleb kaitsta. Nemad küsisid: "Aga miks mitte?"
Tõepoolest, aga miks mitte?

Aga sa oled ju külmaga harjunud...

Kataloonias hakkab kevad tulema. Ilmad on suhteliselt muutlikud, aga juba on olnud nii mõnigi mõnusalt soe päev. See tähendab siis kuskil nii 2o soojakraadi. Kui Eestis kevadel esimest korda +5 kraadi on, tundub see niii-niii soe, siin langeb temperatuur korraks +15 peale ja juba hakkab külm. Kuidas nii olla saab?

Kohalikud ise väidavad, et asi on niiskuses. Nad on surmkindlad, et +5 Sant Carles de la Ràpitas (küla Costa Dauradal) on võrdne -15 kraadiga Eestis, sest mere ääres on ju niiskem. Kas tõesti? Ja meil Eestis ei ole merd? Tundub uskumatu, aga see ei ole sugugi võimatu. Iga kord kui sellise "külmaga" rannas mõne baari terrassil istume, läheb mu nina punaseks ja hakkab tilkuma ning sõrmed kipuvad ära jäätuma.

"Kuidas sul külm saab olla? Teil seal on talvel ju -20 kraadi... Kas sa seal siis üldse väljas ei käi?"
"Käin küll, aga see ei tähenda, et mul külm ei ole!"
"Sa peaksid siis ju külmaga harjunud olema."
"Külmaga ei saa harjuda!"
"Te naised olete kõik ühesugused, alati on teil külm! Ma arvasin, et vähemalt eestlannad..."
"Ei-ei, me pole millegi poolest teistsugused."

Ma olen täiesti veendunud, et külmaga ei ole võimalik harjuda. Lihtsalt ei ole! Ja kuna siin kodudes küttesüsteemi kui sellist ei ole (nad investeerivad konditsioneeridesse, mis on suvel kuuma vastu head, aga talvel kipuvad lahjaks jääma) ongi kogu aeg väga külm. Kui sa oma külmast kodust jahedale ja tuulisele tänavale astud, ei saa sul ju äkki soe hakata.

Soojaga seejuures täita harjub. Ja kiiresti. Oktoobris kui ilmad endiselt 25 plusskraadi ringis olid, hakkasin jakiga käima. Enam ei tundunud nii soe (augusti-septembriga võrreldes ei olnudki). Nii jalutasin, blond eesti tüdruk, jaki ja salliga mööda Tarragonat ja vaatasin viltuse naeratusega T-särkides ja sandaalides kahvatuid turiste. Kuidas neil külm ei ole?

Lohutuseks kõigile, kes sooja ilma taga igatsevad: siin ei ole küll -20 kraadi, aga see eest on mõnikord tuuline. Väga väga tuuline. Nii tuuline, et isegi rongid jäävad seisma. Aga sellest järgmine kord! :)

Teil seal Tšehhoslovakkias...

Teada on, et hispaanlased ei ole geograafias just kuigi tugevad ja katalaanid ei ole selles suhtes kahjuks erand. Esimene kord, kui minu suvine silmarõõm (kellega me nüüd nii enam-vähem koos elame) küsis, kas Eesti on kuskil Kesk-Euroopa kandis, mõtlesin, et pole hullu, ju ta ajas Slovakkia või Sloveeniaga segamini (need on katalaani keeles vastavalt Eslovàquia ja Eslovènia). Nüüdseks ta juba teab, kus "minu maa" täpselt asub ("Nii kaugel?!?!"), kahjuks aga ei saa seda kõigi kohta öelda, kellega siin tutvunud olen.

Seda, et mind arvatakse Sloveeniast olevat, tuleb võrdlemisi tihti ette. Vahepeal koguni mitu korda pooletunnise vestluse jooksul, sest (olenevalt inimesest) ei ole siin ka kuulamisoskus kohalike eriline tugevus. Rahu ainult rahu, eksimine on inimlik... Esmaspäeval küsis mu korterikaaslane, kes on ise Alicantest, kas ma olin "sealtsamusestki, Tšehhoslovakkiast, pärit".

"Mida?"
"Jah, mu ema ütles, et teil seal Tšehhoslovakkias on rasked ajad. Et sa vaeseke ilmselt muretsed oma pere pärast ja nii..."
"Oota, mida? Ma olen Eestist, endiselt... "
"Aaaa... No ma mäletasin, et kas Tšehhoslovakkiast või Venemaalt."
"Oookei..."

Selline vestlus. Ja neil ei ole üldse piinlik tunnistada, et nad ei tea, et Tšehhoslovakkia ei eksisteeri enam ja et neil ei ole tegelikult õrna aimugi, mis koht see Eesti on. Mõned ütlevad isegi, teatud uhkusega hääles, et nemad ei ole suvatsenud (ega suvatsegi) neid uusi "riigikesi", mis pärast NL lagunemist tekkisid endale selgeks teha. Milleks? Samas ootavad näiteks katalaanid siia Erasmuse raames hispaania keelt õppima tulnud hiina üliõpilastelt, et need teaksid, milline sotsiolingvistiline olukord siinmail valitseb ja endale katalaani keele selgeks teeksid.

Aga Euroopa riigid on ebaoluline pead risustav info? Olgu nii, meil kõigil on oma prioriteedid...

Radikaalne on nii inetu sõna...

Nädalavahetusel käisin Barcelonas. Niisama, ilm oli ilus. Olin terve päeva ühe endise kursaõega (väga vahva oli!) ja õhtul sain sõbraga kokku, et koos sööma minna. Ka vahva! Valisime restorani Barcelona natuke pijo'mas linnaosas (Les Corts), kus kõik on väääga puhas, ilus ja kallis... Ja kus katalaani keelt räägitakse rohkem kui näiteks kesklinnas.

Söök oli hea, selline lounge'i tüüpi koht, kus pastat ja salateid tehakse. Sobis hästi, sest mul ei olnud kõht väga tühi. Ainuke asi, mis ei sobinud oli 100% hispaaniakeelne menüü... "Kus on katalaani keel?" küsisin sõbralt. Tema, muidu nii veendunud katalaan, leidis, et "ähh, ei ole hullu midagi" ja valis südamerahus toitu edasi.

"Oota, aga katalaanikeelsete menüüde olemasolu on kohstuslik!"
"Arvad? Ma ei tea... Mis vahet seal on?"

Ka kelnerid ei rääkinud katalaani keelt. Või vähemalt kumbki neist kahest, kes meid teenindas. Mulle ei meeldi hispaania keelele üle minna, kui just mõjuvat põhjust ei ole, aga sõber ei teinud teist nägugi, niipea kui hispaaniakeelset menüüd nägi, loobus ta katalaani keele kasutamisest teenindajatega. Ja nii oligi.

"Mille k****i pärast sa nendega hispaania keelt räägid? Nad saavad katalaani keelest aru küll!"
"Miks sa alati nii radikaalne pead olema? Ära tekita probleemi..."

Täna hommikul küsisin ülemuselt selle kohta. Mida mina, eesti tüdruk, tegema pean, kui ma tunnen, et mind on diskrimineeritud, sest ma ei saa toitu katalaani keeles tellida? Ta saatis mulle lingi, kus saan sellistest kohtades/juhtumitest teatada. Hiljem võtab keegi selle asutusega siis ühendust ja annab neile kirjalikult teada, et nad on seadust rikkunud.

Nüüd on mul see ankeet siis lahti ja mõtlen, kas täita see ära või mitte. Kas katalaani keele kaitsmine on tõesti minu töö? Miks sõber katalaan ennast sellest nii puudutatuna ei tundnud kui mina? Äkki ma olengi radikaalne? Ei ole, see on nii inetu sõna...

Ei, ankeet tuleb ära täita. Kui keegi midagi ei tee, siis ei saagi asjad muutuda...

Esimene sissekanne. Kes ja miks?

Täna hommikul rongiga L'Aldea nimelisest külast Tarragonasse sõites, mõtlesin kõigile neile, rohkemal või vähemal määral kummalistele, seikadele, mis mulle poole aasta jooksul Kataloonias osaks on saanud. Kohati on need lausa sürreaalsed olnud... Olen ennast mitmel korral tabanud mõttelt, et Eestis selliseid asju küll ei juhtuks. Ja nii otsustasingi kõik kirja panna. Nii lihtsalt. Teine põhjus, miks ma nüüd äkki, ühel heal päeval, blogi tahan kirjutama hakata, võib olla see, et minu kursaõde Poolast teeb sama. Katalaani keeles kirjutab oma kogemustest Tarragonas. Äkki ma olen lihtsalt kade, mine sa tea. Olgu kuidas on, aga blogi on nüüd alustatud.

Sissejuhatuseks peaks vist ütlema, et tulin Tarragonasse eelmise aasta augusti lõpus. Huvi katalaani keelt edasi õppida oli suur, ja soov ühes keelelaagris tutvutud noormehele lähemal elada ehk veel suuremgi. Nii olingi Barcelona lennujaamas kahe kohvri ja meeletu entusiasmiga, et uus ja põnev elu juba algaks. Nüüd, pool aastat hiljem, tunnen kohati Eesti rahulikkusest puudust. Siinne elu on nii palju kiirem ja närvilisem, et mõnikord tahaks aja lihtsalt seisma panna, et Kohukest süües telekat vaadata... Aga ei saa. Ja kohukesi siin nii kui nii ei ole.

Nii, nüüd on tutvustav osa enam-vähem olemas. Eks infokilde tuleb hiljem juurde, aga raamistik on nüüd paigas.

Tagasi algusesse. Tulin rongiga Tarragonasse, et praktikale minna. Meil siin on magistriõppe lõpetamiseks kohustuslikud 350 tundi praktikat. Alustasin eelmisel nädalal Tarragona linnavalitsuse keelepoliitika osakonnas (SPLAT) ja olen seni põhiliselt väljaminevate tekstide parandamisega tegelenud. Tuleb välja, et linnavalitsuse ametnikud ei ole oma keeleoskuses piisavalt kindlad, et kirjad ja muud üllitised lihtsalt teele saata, enne peab need üle vaatama. Vigu on igasuguseid, alustades õigekirja ja lõpetades lauseehitusega, aga neid on alati. Veatuid tekste ei ole ette tulnud. Olgu, tegelikult on ju hea, et nad näiteid vigaseid plakateid kuhugi üles ei riputa, aga kas tõesti on nii keeruline neid ise hästi kirjutada? (Kui mõni nüüd siinkohal mõtleb, et vaat', kes räägib, enda eesti keel on ka kehvapoolne, siis jah, komade panek läheb aasta aastalt keerulisemaks... Eks see on see vanus, asjad lihtsalt unuvad ära...)

Minu ülemus linnavalitsuses on umbes kolmekümneaastane ülisümpaatne neiu, kes omab katalaani keeles mag. kraadi ja on lisaks eraldi tekstide parandamist õppinud. Vahva, onju? Saan igasuguste keelt puudutavate küsimustega alati tema poole pöörduda, ta teab kõike ja oskab väga hästi seletada. Hämmastama paneb vaid see, et ta on minult kolm korda küsinud, kas eesti keel on vene keele moodi. Ja kolmel korral olen ma talle seletanud, et eesti keel ei ole indoeuroopa keel, aga vene keel on; et eesti keel on soome-ugri keel, aga vene keel hoopis slaavi keel. Lihtne? Vist ei ole, sest ta küsib ikka uuesti. Tegelikult ei peaks vist imestama, sest kui juba siinmaal tunnustatud keeleõppejõududele ei suuda selgeks teha, et eesti keel ei ole vene keel, siis ei ole keskmisele katalaanile/hispaanlasele selles üldse mõtet rääkida. Pole ju tegelikult oluline ka, nii kui nii oleme kõik Idast :)

Järgmise korrani!!!