Klassik!

Hispaania on jalgpallimaa ja Kataloonia ei ole selles suhtes mingi erand. Siit on pärit rida häid klubisid, kes Hispaania Liigas aktiivselt mängivad, nendest kuulsaim on ilmselt FC Barcelona või Barça nagu teda kutsutakse.

Jalgpalliklubisid on, nagu öeldud, siinmaal palju. Igal külal on neid vähemalt üks. Nii on olemas ka FC Masdenverge, kes on kolmandas divisjonis oma alagrupis viimased, aga mis seal ikka. Nii pisikese küla meeskonnalt ei saagi suuri tegusid oodata.

Paraku on juba aastaid (väga-väga palju aastaid) nii, et kaks suurklubi, Barça ja Real Madrid, saavad tunduvalt rohkem tähelepanu kui teised. Kohe tunduvalt rohkem. Ja mitte ainult. Hispaania liiga esikoht on viimasteil aastail (alates hooajast 2004/05) peaaegu alati olnud Barça ja Reali vahel otsustada. Nii on nende kahe klubi omavahelistest mängudest saanud legendaarsed kohtumised, millel pea kõik silma peal hoiavad.

FC Barcelona ja Real Madridi vahelisi mänge tuntakse siinmail Klassiku nime all. Sel hooajal on klassikuid aga näotult palju... Esimene toimus novembris. Siis võitis Barça 5-0. Tantsisime too õhtu vihmale vaatamata Tarragonas linnavalitsuse-esisel väljakul ja laulsime: "Madrid se quema, se quema Madrid..."

Teine, mis paraku 1-1 viigiga lõppes, oli alles hiljuti, päeval, mil esimest korda kohalikus pulmas käisin. Pärast seda lahendasid kaks klubi omavahel Copa del Rey finaali, mille Madrid võitis. Sel nädalal kohtusid nad Champions League'i poolfinaalis. Barça võitis 2-0 ja teisipäeval on tulemas poolfinaali teine raund. Seekord Camp Noul.

Nagu eelpool näha võib olen Barça poolehoidja. Mitte kaua, kuskil 2 aastakest, aga selle aja jooksul olen suutnud mõõdukast toetajast radikaalseks fänniks areneda. Eestis on neid mänge hea rahulik jälgida, sest telekast ei näidata päevad läbi mängueelseid ja -järgseid kokkuvõtteid, ennustusi, analüüse, arvamusi... Ei näidata erapoolikuid saateid, mis ühte klubi ülistavad ja teist laimavad. Ei näidata jäägitult oma klubile elavaid radikaalselt meelestatud fänne telesaadetes sulalollusi kisamas...

Seda kõike näidatakse aga siin. Nii olengi jõudnud tasemele, kus tahaksin suurema osa Reali mängijate vastu füüsiliselt vägivaldne olla. Miks nad on sellised? Kas neil häbi ei ole? Paar-kolm aastat tagasi ei oleks seda ettegi kujutanud, aga jalgpall on muutunud tavaliseks vestlusteemaks nii koolis kui tööl.

-Mängu vaatasid?
- Vaatasin. See Pepe on üks igavene...

Samal ajal kui neid ridu kirjutan, kuulen, kuidas kõrvalkabineti meesterahvad jalgpallist räägivad. Sellest lihtsalt ei saa ei üle ega ümber. Kõigi nende klassikute taustal on õhkkond viimastel nädalatel lausa mürgine. Kuna Barçat seostatakse katalaanide ja nende iseseisvussoovidega (treener Pep Guardiola on katalaan ja klubi on keelepoliitika poolest tunnustatud), on kahe suurklubi kohtumised tahes tahtmata poliitilise alatooniga. Sel nädalal on korduvalt teleka vahendusel näha olnud Reali fänne, kes katalaane erinevatesse koledatesse ja pimedatesse kohtadesse saadavad. Mitte ainult jalgpallureid. Kõiki katalaane.

Viimast klassikut kavatsen vaadata Tarragona ametlikus Barça fännklubi baaris lootuses, et saab jälle väljakul tantsida. Sest muudmoodi ei ole lihtsalt võimalik. Jalgpall on siin kõikjal ja miski, mitte miski, ei ole olulisem kui üks Real Madrid-Barça!!!

Pulmad, pulmad

Kevad kipub selline aeg olema, kus hästi palju pulmi tähistatakse. Hästi palju. Eriti siin Hispaanias (okei, Kataloonias). Nii on meid seni juba 3 pulma kutsutud. Esimen neist sai edukalt läbitud ja sellest täna kirjutangi.

Ma ei olnud varem siin pulmas käinud, nii et ei osanud suurt midagi oodata. Teadsin, et laulatus tuleb kirklik, aga mina, kes ma ristimata-leeritamata olen, ei osanud selles osas ka endale mingisugust pilti luua. Läksin asjast miskit teadmata kohale.

Kirikus oli erinevate Piibli osade lugemine mille lõpus kõik kooris midagi ütlesid. Või rohkem mõmisesid, aru ma ei saanud, mida täpselt, nii ei teinud ma isegi katset sama kaasa öelda. Mingi hetk hakati üksteisele kätt andes rahu soovima, seda olin korra näinud, nii ei olnud ma väga üllatunud kui rahvas äkki püsti hüppas ja kätlema hakkas.

Tseremoonia oli õnneks lühike. Lõppes see muidugi riisi loopimise ja hirmsa paugutamisega. Pruutpaari auto oli põhjalikult toidukilesse ja tualettpaberisse mähitud, nii et neil läks tükk aega enne kui kiriku juurest tulema said. Oligi hea, me jõudsime samal ajal kodust läbi minna, et tantsimiseks madalad kingad kaasa võtta. Kõige peale oli mõeldud...

Pidulik sööming ja tants toimusid paar küla edasi Ebre deltas ühes restonaris, mis peamiselt sellele spetsialiseerunud on. Kohalejõudes ootas meid lauakesi täis muruplats, et saaksime enne suure söögi kallale asumist, natuke head-paremat näksida. Seda head-paremat oli aga palju. Väga palju. Ja toodi järjest juurde. Kui külmad suupisted otsa said, serveeriti grillitud liha ja paellat.

Kerges segaduses selle tohutu toidukoguse üle seisin keset muruplatsi, üritades mulla sisse vajuvate kontsade kiuste tasakaalu säilitada ja endale mitte midagi peale ajada. Mu uued ilusad kingad... Minu kõrval seisev võhivõõras neiu:

- On ju hea, et kontsad maasse vajuvad?
- Kuidas see hea on?
- Noh, nii ei ole me oma meestest pikemad!
- Jah, aga see muld ei ole mu uutele kontsadele kindlasti mitte hea...
- Sellele ma ei olnudki mõelnud...

Aga mina olin. Eelistasin veidi eemal kivist teel seista ja teistele tellimusi esitada, ei saa ju lasta heal toidul raisku minna.

Külalisi oli pulmas palju. Tervelt 350. Nendest umbes 300 olid pruudi poolt, ülejäänud peigmehe pere ja tuttavad. Kui meid suupistelaudade juurest viimaks suurde söögisaali suunati tekkis paras segadus õige laua leidmisega. Neid oli lihtsalt nii palju...

Süüa oli sees veel rohkem kui väljas. Tervelt 7 erinevat käiku. Alguse sai kõik mereannivaagnaga. Terve vaagen ühele inimesele. Vaagen täis erinevaid karpe ja molluskeid, mille koorimiseks-puhastamiseks noast ja kahvlist kuidagi ei piisa. Seega olid kõik elegantselt riides daamid ja härrasmehed pärast esimest käiku küünarnukkideni kastmesed. Aga rahul. Väga väga rahul.

Ülejäänud käigud selliseid katsumusi ei valmistanud. Läksid päris kiiresti. Pärast 4. soolast rooga toodi esimene magustoit. Pidi justkui maole puhkust andma vahepeal natuke magusat süüa. Kohe pärast seda saime pearoa kallale asuda. Ja hiljem veel 2 magustoitu. Üks magustoit ja teine pulmatort. Mitu korda katkestati söömine, et "Kibe! Kibe!" karjuda või et pruutpaarile pidulikult üks või teine kingitus üle anda.

Kui me kõik kurguauguni head-paremat täis olime, algas tants. Selle aja peale olid mõned külalised muidugi juba lahkunud ja suurem osa allesjäänutest hakkas ka närviliselt kella vaatama. Miks? Sest samal päeval pidid mängima FC Barcelona ja Real Madrid. Ja jalgpall on teadagi tunduvalt olulisem kui miski pulmapidu. Isegi pruudi isa, suur Madridi fänn, hakkas matši lähenedes närviliselt nihelema.

Kes siis sellisel päeval abiellub??? Kõik seesugused suured üritused tuleks enne ikka spordikalendriga kooskõlastada, nii ei jookse kõik su külalised kell 22.00 koju telekate ette jalgpalli vaatama... :)

Kummalised keelekontaktid

Vahepeal võib õige suhtluskeele leidmine oodatust keerulisemaks osutuda. Näiteks kui minna halvasti informeerituna võõrale maale... Või siis kui sinu keelelisi eelistusi mitte ei jagata. Sellest, et mulle Kataloonias katalaani keelele hispaania keeles vastama kiputakse, olen ma juba kirjutanud, nii et uuesti sel teemal ei peatu. Seekord kirjutan hoopis kohalikest, kellel sarnaseid kummalisi seiklusi ette tulnud.

Hiljuti pidime Barcelonas taksto võtma. Viipasime ja üks peatuski. Vahva! Juht tuli autost välja, et meid kohvritega aidata. Mu elukaaslane, veendunud katalaan, ütles talle hispaania keeles, et kohvrid on võrdlemisi rasked, et juht endale neid venitades viga ei teeks. See vastas talle, et "on jah, äkki aitad". So far so good. Mitte kõik Barcelona taksojuhid ei räägi katalaani keelt, enamasti on meile sellised sattunud, kes ainult hispaania keeles vastavad, üks ei saanud isegi aru, kui talt katalaani keeles palusime, et ta meid lennujaama viiks...

Niisis, ronisime tol päeval taksosse. Juht oli võrdlemisi jutukas, tahtis teada, kust me nii suurte kohvritega tulime, mis maa see selline on ja kuidas seal ilm oli. Alles nii kolmanda-neljanda küsimuse juures saime aru, et tegelikult on mees katalaan. Kuidagi sujuvalt läks ta katalaani keelele üle. Ei teagi, mismoodi see täpselt juhtus. Aga oli kummaline kõrvalt vaadata, kuidas kaks kohalikku omavahel nende jaoks siiski võõras keeles räägivad, sest nad ei teadnud, et on mõlemad katalaanid.

Varem oleksin mõelnud, et Eestis selliseid asju ei juhtu, aga hiljuti veendusin, et see ei ole sugugi nii. Oma tõmmu elukaaslasega Tallinna poode-restorane külastades, ei olnud ühtki müüjat ega ettekandjat, kes minu poole eesti keeles pöördunud oleks. Esialgu läksin nendega kohe eesti keelele üle, tundus kuidagi loogiline. Viimasel päeval aga, kuna olin külma saanud ja nohust-kurguvalust kergelt pahur, vastasin neile inglise keeles. Otsustasin, et kui nad eeldavad, et ka mina välismaalane olen, siis võin vähemalt vastavalt käituda...

Nii tuleb välja, et ka oma riigis ei ole keele valik mitte alati kõige loomulikum ja loogilisem.

Ah, see Ida-Euroopa...

Mõtlesin sel nädalal kirjutada oma ripsmetušši-jahist, aga oma poola sõbranna blogi uusimat sissekannet lugedes, otsustasin teemat vahetada. Nii räägib tänane sissekanne veelkord siinsete inimeste arusaamadest Euroopast, täpsemalt Ida-Euroopast.

Alustan sellest, mida Aleksadra blogis ütles. Nimelt oli ta ühe kohaliku tüdrukuga hiljuti Poolast rääkinud. Neiu ütles, et ei tea Poolast midagi, et sealt ei ole ju miski ega keegi kuulus pärit. Aleksandra siis rääkis talle Lech Wałęsast ja Johannes Paulus II-st, mainis Nobeli kirjanduspreemiaid... paraku ei õnnestunud tal selle kõigega sugugi muljet avaldada. Vastuseks öeldi talle hoopis, et Euroopa oli parem Nõukogude Liidu ajal, sest siis oli vähem riike. Ja vähem riike, teadagi, tähendab vähem asju, mida meelde jätta. Geograafia on ju tänapäeval niiii keeruline.

Selline lugu juhtus Aleksandraga. Ta küll lõpuks ütles neile, et kui vähem riike on parem, siis ei ole Kataloonia iseseisvumine mitte otstarbekas ettevõtmine, aga see kõik oli kurtidele kõrvadele. Kohalikud naersid isekeskis ja leidsid, et see kõik, mis seal põhjas (imelik, et mitte idas) toimub ei ole sugugi oluline.

Veel markantsem näide puhtast ignorantsusest on, kui Aleksandralt küsit, kas poola keel on kirjakeel. Tol hetkel võttis küsimus tal lihtsalt suu lahti, hiljem mõtlesime koos selle peale ja leidsime, et järgmine kord oleks kõige õigem vastata: "Ei, ei ole. Kõik Nobeli kirjanduspreemiad, mis me võitnud oleme, olid suuliste etteastete eest. Viimane oli suisa räpp, aga žüriile meeldis!"

Ise käisin sel nädalal raadios. Kohalik Tarragona raadio soovis teha intervjuud, et uurida kes ma selline olen ja kust ma tulen.
"Eestist."
"Leedust?"
"Ei, Eestist."
"Aaa... noh, need Balti riigid..."
"Jah, noh, me ikkagi samastame end rohkem Soome kui näiteks Lätiga..."
"Miks?"
"Keele pärast ja..."
"Aaa, et eesti keel on siis ka skandinaavia keel?"
"Ei, ei ole, soome keel ka mitte. Need on soome-ugri keeled."
"..."

Huvitav, miks on nii, et Leedut teatakse siin rohkem kui Eestit? Kas võib asi olla selles, et ta on geograafiliselt kõige lõunapoolsem?

Loomulikult ei ole mõtet mainida, et keegi ei tea Eestist mitte midagi. Mida mina ütleks kui keegi küsiks, kas meilt ka miskit head pärit on? Tavaliselt mainin Skype'i, aga seda ei usu ju keegi... Ja Carmen Kass? Noh, ilusaid tüdrukuid on igal pool. Aga miks me üldse ennast ja oma riiki õigustama peame? Keegi ei küsi ju katalaanidelt, mis neil siin head on, mis nad kuulsaks teeb, mis nende olemasolu õigustab... Miks siis meilt?

Kuidas õigesti poes käia

Poeskäimine ei ole tegelikult mingi kunts. Vähemalt Eestis mitte. Lähed lähimasse või parimasse toidupoodi ja ostad, mis vaja. Kuna enamasti on tegemist suurematesse kettidesse kuuluvate poodidega, ei ole valiku tegemine kuigi keeruline. Ühesõnaga ei ole see mingi kunts. Siin aga on.

Esiteks tuleb meeles pidada, et teatud asju supermarketist lihtsalt ei osteta. Mitte mingil juhul. Nende asjade hulka kuuluvad näiteks igasugune lihakraam, kala, puu- ja juurvili. Miks? Ma ei tea, lihtsalt üldlevinud arvamus on, et need tooted ei ole supermarketis kuigi head.

Mõned nädalad tagasi käisime sõprade juures õhtust söömas. See neiu, kes söögi tegi, on külas tuntud kindla menüü poolest, mida ta vahetamast keeldub. Alati salat ja kana. Alati. Vein on iga kord erinev, nii ei ole asi õnneks väga kurb. Viimati tegi see mainitud tüdruk siis kana (seekord pannil, mitte ahjus) ja salatit (see oli samasugune nagu alati). Kana oli tal mõnusalt mahlane tulnud, miski maitseaineseguga ja puha. Täitsa maitsev. Poole õhtusöögi ajal tuli välja, et kana, mida kõik nii kiitsid, oli Lidli supermarketist ostetud. Kõik jäid suu lahti teda vaatama. Järgmisel päeval ämma juures lõunat süües:

"Mis te siis eile sõite?"
"Kana. Jube hea oli."
"Jah? Kuidas ta selle siis seekord teinud oli?"
"Pannil. Aga kas sa teadisid, et ta ostab kana Lidlist?"
"Tõõõesti? Ja oli hea"

Sel hetkel sekkub vestlusesse mu elukaaslase 17-aastane õde:

"Issand! Mul oleks süda pahaks läinud!!!"
"???"
"Jah, see kana on ju Lidlist."
"Jah, aga seda ütles ta meile siis, kui me kõik usinasti kana kiitmas olime... Täiesti hea oli..."

Maria vaatas mind väga kurja näoga. Tema oli endiselt veendunud, et see liha ei saanud kuhugi kõlvata, sest olu ju SUPERMARKETIST! Pealegi odavast! Ülejäänud lõunasöögi aja üritasime teda veenda, et neid kanu ei lennutata mitte Saksamaalt kohale, nad on täiesti kohalikud ja pole üldse mitte pahad.

Nii olen õppinud, et kui ma liha, juurvilja või kala ostan, peab see kas vastavast poest olema või siis tuleb hoolega selle päritolu varjata. Kui nad ei tea, mida nad söövad, on kõik lihtsam! :)