Mina elan nüüd juba terve aasta Masdenverges, aga ei saa mitte öelda, et mul selle ajaga palju sõpru oleks tekkinud. Peamiselt käin läbi inimestega, kes mõnest teisest külast pärit on. Moodustame omaette autsaiderite grupi, kus keegi kedagi taga ei räägi ja kus kellelgi eelarvamusi ei ole.
Masdenverge puhul tuleb arvesse võtta, et siin ootavad kõik sinult äärmist ja ülimat sõbralikkust. Kuna küla on nii väike, tunnevad kõik kõiki ja tänaval tervitamine on igati normaalne. Ma ütlen ka alati kõigile tere. Sellest enamasti aga ei piisa. See "tere" ei tohi olla õnnetu, ei ei, see peab olema naeratuse poolt saadetud hõise "TERE!!!!". Muidu jätad ju lihtsalt ebasümpaatse mulje...
Teine iseloomulik joon on, et ennast tuleb igal pool näidata. Kui külas midagi toimub, peavad kõik kohal olema. Neid, kes puuduvad, räägitakse taga. Miks nad siis on nii imelikud? Hoidku jumal, et sul sel päeval midagi paremat teha on.
Noortelt paaridelt oodatakse, et nad oma tundeid avalikult (aga mõõdukalt) väljendaksid, muidu ei ole suhtes kõik korras. Jalutades tuleb käest kinni hoida ja üldse oleks hea, kui ennast ainult kahekesi koos külapeal näidatakse. Ei ole vaja, et kurjad keeled jutte levitama hakkakasid.
Lihtne! Tuleb ainult tere öelda, ennast koos elukaaslasega igal võimalusel külas näidata ja käest kinni käia. Lihtne??? Viimasel ajal on tervel külal meelel ja keelel küla endise kultuuri- ja huvialajuhi naine. Neiu on Rumeeniast ja nad abiellusid eelmise aasta oktoobris. Keegi ei tea, kuidas neil asjad täpselt sujuvad (ja see on suur viga, külas peavad kõik kõike teadma), sest Elena (see on tema nimi) ei käi pea üldse kodust väljas. Ainukesed jutud, mis kuulukse, on, et ta pidi koduigatsust tundma ja igal võimalusel vanemaid vaatama minema. Nii ei tee terve küla muud kui räägib temast ja sellest kui ebasotsiaalne ta on.
Elena kaitseks tahaksin öelda, et küla, mis peab ennast nii külalislahkeks ei ole seda mitte alati. Kui sa oled mujalt pärit, ootatakse sinult palju, rohkem kui kelleltki teiselt. Pead alati esimesena tervitama, kõigi vastu huvi tundma ja naeratama. Lõpuks muutub see lihtalt väsitavaks. Kellele meeldiks kogu aeg nahast välja pugeda, et meeldida kogukonnale, kes sind nii kui nii kunagi päriselt omaks võtta ei kavatse? Sest pinguta palju sa tahad, ajalugu näitab, et need, kes on võõrad selleks ka jäävad. Ja kas see ongi nii halb?
Nii moodustavad minu sõpruskonna tüdrukud Morast, Barcelonast, Tortosast ja Rumeeniast. Oleme omamoodi ja sellega rahul, ei ole meil vaja küla klatšist osa saada, elu on ka selleta ilus!
No hay comentarios:
Publicar un comentario