Kui ämm teeb kurja nägu...

Siin Lõuna-Kataloonias, aga ka Kataloonias ja Hispaanias üldisemalt, on perekondlikud sidemed tunduvalt tugevamad kui näiteks Põhja-Euroopas. Nii käivad kohalikud õpilased ja tööinimesed (jah, need õnnelikud, kes ei kuulu nende 25% hulka elanikkonnast, kellel tööd ei ole) iga päev kodus lõunal. Kohalike tööaeg on seega kaheks hakitud: hommikul ollakse tööl kella 13ni ja kell 15 minnakse tööle tagasi. Või siis kooli.

Lõunasöögi eest hoolitsevad reeglina naised. Ütlen naised, sest ei ole veel kohanud pere, kus seda mees teeks. Need naised, kes tööl käivad, peavad, ajaga võidu joostes, perele söögi valmis tegema, sööma ja nõud pesema, köögi korda tegema. Naistel, kes tööl ei käi, on selle võrra lihtsam. Nii ka minu ämmal. Ta ei käi juba aastaid tööl, seega on tal piisavalt aega, et nii oma mehele, kolmele lapsele kui ka mõlema poja elukaaslasele korralik kodune lõuna valmistada.

Milleks siis mina olen, te küsite? Kui siia elama tulin, siis ei osanud ma ettegi kujutada, et pean iga päev ämma juurde lõunale minema. Iga päev!!! Algul oli sellega raske harjuda. Siis muutus see juba harjumuseks. Ja siis viskas lõplikult üle. Paraku ei olnud minu rahulolematusest mingit kasu. Nimelt teatas mu kallis teinepool, et tema kavatseb alati ema juures söömas käia. Alati. Ka siis kui juba vana ja hall... Tulevik näis tol hetkel ikka täitsa tume...

Minu õnneks ilmnesid asjaolud, mis olukorra täielikult pea peale pöörasid. Ühel heal päeval teatas elukaaslane mulle, et me ei söö enam iga päev tema ema juures. Tol hetkel tundus see nii võrratult hea mõte, et ei osanud selle juures ühtki puudust näha. Aga siis....

Meie võitsime ämma einetest loobumisega palju. Meie lõunad on sellest ajast peale olulisemalt rahulikumad. Mu elukaaslase teismeline õde ei karju kõigi peale. Keegi ei virise ämma kokakunsti kallal, seega ei ole ämmal ka kellegi peale solvuda. Pealegi sööme nüüd täpselt seda, mida tahame. Nimekiri on lõputu.

Negatiivse poole pealt... Ämm ei olnud üldse rahul faktiga, et me enam tema juures ei söö. Kohe üldse mitte. Et meid veenda tagasi tulema on ta erinevaid strateegiaid katsetanud:

1) Ta nuttis
    - Ma ei saa aru, mis lollus see nüüd on, et te enam kodus ei söö? Mis ma teile teinud olen, et te minuga nii halvasti käitute?

2) Ta meelitas
    - Tegin täna marineeritud kala. Tead seda, mis teile eriti meeldib? Äkki ikka tulete täna siia sööma?

3) Ta ähvardas (või noh, kuidas võtta)
    - Oled sa kindel, et te paellat ei taha? Kui tahad, ma toon sulle karbikese. Kindlasti ei taha? Ei-ei! See ei ole sugugi ebamugav. Ma panen vaid kingad jalga ja tulen toon sulle.

4) Ta kritiseeris
    - Ma ei tea, mida sa talle lõunaks teed, aga te mõlemad olete iga korraga järjest peenemad...

5) Ta solvus
    - Et minu toit ei kõlba, aga eile sai restoranis küll käidud!

Mitte et me nüüd täiesti südametud oleksime, aga seni ei ole ükski nendest taktikatest tulemusi andnud. Oleme paaril pühapäeval tema juures käinud, et pingeid leevendada, aga üldiselt eelistame kodus süüa. Ja ämm vaatab meid kurja näoga. Miks? Ma ka ei tea. Elan 33-aastase mehega, kellel on oma auto, oma korter ja kes end väga edukalt ise üleval peab. Tal ei ole mingit reaalset vajadust oma ema juures söömas käia. Ta oskab ise ka süüa teha.

Miks ämm selle peale kurjaks peaks saama? Õnneks on tal noorem poeg, 31-aastane noormees, kes oma elukaaslasega endiselt tema juures einestab. Tundub, et see leevendab veidi olukorda ja annab talle piisavalt tegevust, nii ei vaata ta meid vähemalt iga päev kurja näoga.