Mis ühendab, mis lahutab

Võõral maal elades leidub tahes tahtmata asju, mis kohalikest eristavad. Õnneks on ka asju, mis ühendavad, nii ei ole ohtu automaatselt autsaideriks saada ja jääda.

Üks esimesi asju, mis siin Kataloonias ühendab (aga vahepeal ka lahutab) on katalaani keel. Välismaalasena (jah, ma näen kohutavalt guiri välja) kohalike poole katalaani keeles pöördumine teenib kohe kindlasti plusspunkte. Miskipärast on nad siin veendunud, et nende keelt ei õpi mujal maailmas keegi ja et turistidega suhtlemiseks on kõige otstarbekam ikkagi hispaania keel. Nii lööb nii mõnegi nägu heameelest särama, kui talle midagi katalaani keeles öelda.

Valmis tuleb olla selleks, et katalaani keeles kellegi poole pöördumine toob tavaliselt kaasa kuhja küsimusi teemal miks ja kus. Pole hullu. Saab endast rääkida ja komplimente tõrjuda (sisimas muidugi igaühte neist nautides). Aeg-ajalt, kui uued tuttavad ei ruttagi mu keeleoskust kiitma, tunnen end lausa solvatuna. Kas nad ei kuule siis, kui andekas ma olen?

Katalaani keel võib aga ka probleeme tekitada. Nii Tarragonas kui mujal Kataloonias leidub küllaga veendunud anti-katalaniste, kes sinu pärimise peale kisama kukuvad. Seda halvimal juhul. Parimal juhul nad lihtsalt ignoreerivad sind kuni sa nende poole hispaania keeles ei pöördu. Nii on. Õnneks saan peituda oma välismaalase-staatuse taha ja öelda, et ma olen kahjuks ainult katalaani keelt õppinud. Keegi ei usu, aga ikkagi.

Veel üks ühendav/lahutav teema on jalgpall. Real Madridi radikaalsele toetajale ei ole mõtet ütlema minna, et Barça on maailma parim klubi ja vastupidi. Aga fännklubi baaris koos mängu vaadates võib oma eelistusi kõva häälega väljendada ja teiste heakskiitu nautida. Ilus! Jalgpall ühendab! Teisipäeval ühendas nii väga, et kolmapäeval olime poolatarist sõbrannaga mõlemad tasuta orujo-šottide, hilise salsatunni ja varahommikuse kojusaabumise tõttu terve päeva nagu zombied. Aga lõbus oli. Ja leidsime nii mõnegi uue sõbra.

Küll ma olen tüütu selle jalgpalliga...