Kui protokolli ei täida...

Kes arvab, et elu pisikeses külas on rahulikum ja kergem kui suurlinnas, eksib. Kohe väga eksib. Sellest, kuidas külanaised üksteist taga räägivad, ma täna kirjutama ei hakka. Võtaks liiga palju aega. Tänane teema on hoopis erinevate kohustustega, mis külas elamine endaga kaasa toob, seotud.

Kui ma 9 kuud tagasi Masdenvergesse elama saabusin, ei olnud mul tegelikult õrna aimugi, mida kõike see endaga kaasa toob. Üliinnukas ämm, pea terve külatäis sugulasi ja pidevad kuulujutud on mõned asjadest, millega juba harjunud olen. Protokolli täitmisega veel mitte. Miks? Sest ma lihtsalt ei oska nii mõelda nagu nemad.

Pulmadest alates oleme pideva surve all elanud:
- Kas te Diana uut korterit käisite juba vaatamas?
- Eee... Ei, veel ei ole jõudnud...
- Aga te PEATE minema! Ja varsti!
- Jah, eks me järgmisel nädalal siis...

- Kas te olete juba Diana juures käinud?
- Eee... ikka veel mitte, aga see on meil kindlalt plaanis!
- No parem oleks, sest kui te varsti ei lähe, siis tädi Nuria solvub.

- Mis te Diana uuest köögist arvate? Olete juba vaatamas käinud?
- Ausalt öeldes, ei ole üldse aega olnud, ma olen terve nädala Tarragonas ka ja...
- Ei minul ei ole sellest midagi, aga tädi Nuria ei ole üldse rahul.

Ja nii nädalast nädalasse. Lihtsam oleks lihtsalt ära käia, onju? Aga tee see selgeks mehele, kes ei ole absoluutselt huvitatud oma vastabiellunud onutütre uue elamise vaatamisest. Vabandused ei ole tal seni otsa saanud ja niikaua pean mina ämmale vastust andma. Pole lihtne.

Aga miks üldse Diana kodu vaatama minema peab? Ei ole see ju midagi erilist. Nad mehega tegid endale Diana vanemate majja teisele korrusele elamise. Ämm-äi elavad allkorrusel ja nemad üleval. See ei saa ju ometi nende unistuste kodu olla...? Või saab? Ei tea, pole vaatamas käinud. Praktiline on kohe kindlasti, kui lapsed peaksid tulema, on hoidja hea lähedalt võtta. Mis noorpaari privaatsust puudutab, siis on kindlasti paremaid lahendusi...

Paraku ei ole see korteri-teema ainuke, millega viimasel ajal oleme tegelema pidanud. Kuu aega tagasi said naabrid lapsevanemateks. Nüüd käib ämm peale, et me peaksime minema ja neile miski kingituse viima. Et hea mulje jääks. Kas naabrid on meie sõbrad? Ei, trepikojas tervitamisest kaugemale see suhe ei ulatu. Ja karjuv beebi kõrvalkorteris ei motiveeri tegelikult nendega soojema sõpruse loomist...

Veel. Nädalavahetuse veetsime elukaaslase ristipoja sünnipäeval. Ka see kuulub protokolli ja on kohe kindlasti üks väga kohustuslik üritus. Alles 2 nädalat tagasi oli lihavõtete raames ristiisal kohustus talle traditsiooniline kook viia. Protokoll ei lõppe kunagi. Õnneks on meil ämm, kes kõike meeles peab ja igaks elujuhtumiks vajalikud kingitused ostab. Nii ei pea me vähemalt oma pead sellega vaevama. Meie ainuke kohustus on lihtsalt kohale minna, aga seegi ei ole alati kõikse lihtsam.

Mina, kes ma siit pärit ei ole, ei oma asjadest mingit ülevaadet. Mulle tuleb öelda, kui ma kellegi juurde kohale pean minema, sest ta endale uue riidekapi on ostnud. Ei taha ju külas halba muljet jätta, see annaks naistele ainult rohkem teemasid, millest rääkida. Ja neid on neil minutagi palju.

Oeh, ja nüüd abiellub veel üks sugulane, kelle pruudi veidratest kapriisidest terve küla räägib (küll nõuab ta, et kõik naissoost külalised teatud disaineri kleite kannaksid, küll, et nad imestusest ahhetaksid, kui ta oma valges kleidis kirikusse astub...). Ka selle paari kodu, kus nad muide juba aastaid koos elanud, tuleb kindlasti üle vaadata. Uudishimu on ju suur!