Mehed ei nuta

Ükskord ammu-ammu ühel peol Tallinnas sattusin rääkima ühe kergelt vindise noormehega. Täpselt ei mäleta, millest jutt käis, aga kuidagi jõudsime selleni, et seletasin talle, et mul on katalaanist elukaaslane. Selguse mõttes leppisime kokku, et ta ei ole mitte katalaan vaid hispaanlane (andeksantav, kell oli palju ja Kataloonia iseseisvus ei olnud ka nii teravalt päevakorras).

- Oot, sa käis siis mingi hispaanlasega vä?
- Nojah... Katalaaniga, aga jah...
- A need mingid imelikud ei ole vä?
- Miks? Ma küll nüüd ei tea...
- Noh et nutavad ja nii...
- Miks nad nutma peavad?
- No ma ei tea. Nendes telenoveelades nad muud ei tee, kui nutavad.
- Aga need telenoveelad on tavaliselt Ladina-Ameerikast, mitte Hispaaniast....
- Vahet seal on? Vot eesti mehed on normaalsed! Sellised sakslaste moodi!

Pärast rääkisime veel pikalt saksa meestest ja sellest, kas on ikka hea, et eestlased nende moodi on, aga see selleks. Tuleme tagasi hispaanlaste juurde. Noormees väitis, et nad nutavad... Ja üks mu endistest õpetajatest ütles kunagi, et nendega peab ette vaatama, sest nad on ühed igavesed libekeeled. Tahavad vaid üht asja (ma ei täpsustanud, see vestlus oli selletagi piisavalt ebamugav) ja siis jätavad su maha. Ei oska öelda, kas proua rääkis omadest kogemustest. Ka seda eelistasin mitte täpsustada.

Kõigele lisaks on filmide vahendusel latiino meestest jäänud mulje kui eriti romantilistest hurmuritest. Käivad ja niidavad põhjamaiseid naisi jalust... Oleksid justkui kõik seksika aktsendiga Antonio Banderased.

Ma nüüd ei tea, kuidas lood mujal Hispaanias (ja mujal Kataloonias), aga meil Masdenverges on ühed väga isemoodi mehed... Milles see väljendub? Illustreerime näidetega elust enesest...:

1) Meie küla meestel on üks ühine omadus (väidan seda üsna kindlalt, sest kõigil mu sõbrannadel on sama mure). Nimelt ei ole mehed kunagi kodus. Olgu, KUNAGI on võib-olla kerge liialdus, kuid suurema osa ajast neid kodus ei ole. Mõne üksiku erandiga tulevad nad enamasti vähemalt koju magama. Mul on üks sõbranna, kellel on kaks väikest last ja mees, kes, kui ta ei ole parasjagu jõusaalis, basseinis, jalgrattaga sõitmas, jooksmas, taimi kastmas ega tööl, on vägagi tubli. Nagu mu ämm hiljuti ütles: "Ta peseb kodus isegi aknaid!" :)

2) On siis siinsed mehed romantilised? Mul on üks teine sõbranna (need täitsa ausalt ei ole lood minu elust, kui ma ütlen sõbranna, siis on sõbrannaga ka tegu :) Ma ei ürita end mitte kellegi teise taha peita. Ausalt ka), kes mehele sünnipäeva puhul üllatust tahtis teha. See oli muidugi täitsa nende suhte alguses. Ta ostis oma kallile uue suure teleri. Meestel näib siin suurte teleritega kerge kinnisidee olema. Igatahes, ootas neiu ärevalt, et kell saaks 12 öösel, et kingitus üle anda. Seda pärast romantilist õhtusööki, muidugi. Mees aga jäi pärast õhtusööki diivanil magama. Kui neiu ta punkt kell 12 muside ja hellitustega äratas, et kingitus üle anda, toimus umbes järgnev:
- Mida ***** sa tahad?!? Päev otsa tööl ja magada ka ei lasta! Ausõna... Ma lähen koju ära!!!
- (pärast pausi) Aaa... Et sa siis ei taha kingitust? Eks ma viin siis teleri poodi tagasi ja valid endale midagi muud...
- Mis teleri? See on mulle vä? Ooot! Näita siia! Nojah. Ma kodus pakin lahti. Eks ma helistan sulle homme.
See suhe kestis 5 pikka aastat. Nüüdseks on nad juba pikemat aega lahus ja neiu leidis endale kõrvalkülast natuke romantilisema mehe.

3) On nad siis libekeeled? Ei tea küll öelda. Kord siin sõbrannadega peol käies sattusin täiesti tahtmatult kellegi noormehe huviorbiiti. Tema katse mind ära rääkida oli umbes selline:
- Tere!
- Tere...
- Tead, sa oled mu unelmate tüdruk.
- Kuidas nii?
- Noh, selline ilus, pikk ja blond...(kõrvast kõrvani naeratus)
- Aaa... Sul ei ole naisterahvale just eriti kõrgeid nõudmisi...
- Miks sa nii ütled?
Minuga tal tol õhtul edu ei olnud. Ja vaevalt, et kellegi teisegagi. Kummaline viis kellegagi vestlust alustada....

4) Kas nad nutavad? Jah! Seda teevad nad kohe kindlasti. On see halb? Ei kindlasti mitte. Oleneb muidugi, mis selle nutu esile kutsub. Minu mehel näiteks võttis silma märjaks olümpiamängudel Hispaania-USA korvpalli finaalmängu vaadates. Ja mitte sellepärast, et Hispaania kaotas. Sugugi mitte. Tema meelest oli lihtsalt ilus vaadata, kuidas Pau Gasol oma Lakersi meeskonnakaaslasi pärast mängu embas. Naljakas...

Et teemat mitte kohe ja kiiresti ammendada, jätaks selle siinkohal pooleli.... Järgmise korrani!