Lapsesuu...

Kohalikus gümnaasiumis praktikal käies olen kuulnud nii mõndagi põnevat. Õpilastel on maailmast täiesti omamoodi arusaamine ja nad ei häbene seda uue õpetajaga jagada. Olen nii mõnelgi päeval koolist koju tulles omaette naernud nende kildude üle, mida lapsed pillavad.

Eile olin 6. B klassiga enne õpetaja tulekut mõned minutid omapead. Ütlesin neile, et nad asjad välja võtaksid ega kisaks ning nemad kasutasid võimalust, et mulle küsimusi esitada.

- Onju sa oled Masdenvergest?
- Olen.
- Misasja? Ta on Masdenvergest vä?
- Olen jah.
- Tegelt...?
- Jah.
- Mul ühed sugulased elavad ka Masdenverges.
- Minul seal sugulasi ei ole. Ainult mina.
- Kus su pere siis elab?
- Seal, kust ma pärit olen muidugi...
- Ai! Kust sa pärit olidki?
- Hea küsimus. Ma esimesel päeval ütlesin teile...
- Küll ei öelnud!!!
- Ütlesin...
- Rumeeniast!
- Ei...
- Leedust!
- Ei...
- Venemaalt!
- Ei...
- Inglismaalt!!!
- Ei ole, ma olen Eestist.
Üks pisem poiss tõuseb toolil püsti, et seinal rippuvalt maailmakaardilt Eesti üles leida.
- Kas see nagu hästi kaugel ei ole või?
- On.
- Ja te räägite seal inglise keelt?
- Ei. Miks? Me räägime seal eesti keelt...
- Lahe! Kus sa Masdenverges elad?
- Ei seda teil küll teada ei ole vaja...
- Ma tean! Raudselt seal nendes korterites, kus kõik teised õpetajad elavad...
- Ei...
- Supermarketi kohal?
- Ei, hoopis teises küla otsas...
- Ma tean! Ja kas sa tuled auto või jalgrattaga kooli?
- Autoga ikka...
- Muidugi autoga! Mis küsimus see on! Nii ilus ja hästi riides, kuidas ta sinu meelest rattaga peaks tulema?!
- Ilma kisata paluks...
- Miks sa meile oma Facebooki anda ei taha?
- Sest teil ei ole seda vaja...
- Tead, et kõik sellised ilusad õpetajad on meile oma Facebooki ja Messengeri andnud?
- Ja mis koledatest õpetajatest saab? Nende Facebooki ei tahagi?
- (kooris) Eeeeiiiiii!!!!

Sel hetkel jõudis õpetaja ja meil jäi inetute pedagoogide teema pooleli. Nüüd tean, et füüsiliselt vähem atraktiivsete õpetajate elu on kergem, neid ei pommitata Facebookis sõbrakutsetega...