Nüüd on asi ametlik!

Ehkki elan juba peaaegu kaks aastat Kataloonias, ei ole ma seni tundnud vajadust endale välismaalaste ID kaart teha. Lihtsalt keegi ei ole mult seda nõudnud. Eesti passiga ei ole probleeme tekkinud. Palju ma ikka ametiasutusi mööda liigun... Põhjusi on kuhjaga. Ometi otsustasin nüüd viimaks selle asja korda ajada. Lihtsalt igaks juhuks.

Kõigepealt uurisin tuttavatelt, kellel see paber olemas, mida täpselt selleks tegema peab. Täitsin internetis avalduse, tegin passist koopia ja... Kuuldes, et peaksin kell 6 hommikul kohale minema, et ennast järjekroda panna ja siis kella 9-ni ootama, et nad kontori lahti teeksid, läks igasugune tuju kuhugi minna üle. Tühja sest paberist! Kuni vaja pole ei lähe ma kuhugi!

Täna hommikul ärkasin endale üllatuseks 5.55 üles. Uni oli läinud. Krabasin oma pool aastat tagasi täidetud avalduse kaasa, passi taskusse, ja asusin Tortosa poole teele. Kell 6.50 olin kohal. Oleksin õigest kohast võib-olla möödagi kihutanud, kui ei oleks märganud ilmselt suletud asutuse ees 7-8 inimest ootamas. Parkisin auto ja läksin asja uurima.

Kõigepealt küsisin järjekorra kohta. Vanem araablasest härrasmees, kes sulejopes, sall ninani, maas istus, tõstis pea ja ulatas mulle paberi, kuhu kõik saabujad olid ennast kirja pannud. Olin seitsmes! Juhuu! Pannud ennast kirja, tahtsin teada, millal on lootust kuhugi jutule saada. Üks vanem rumeenlanna ütles, et enne 8-t lahti ei tehta. Olgu nii. Eelistasin autos oodata, sest ilm on hommikuti endiselt veidi jahedavõitu.

Tund aega hiljem igavusest hullumas ronisin uuesti autost välja, et viimased minutid ukse ees oodata. Ilmus jämedamat sorti politseinikuhärra, kes kamandas, et välismaalased ühele ja kodanikud teisepoole ennast järjekorda sätiksime. Asjalik araabia härra kamandas meid kõiki vastavalt nimekirjale järjekorda.Meid lasti ühekaupa sisse numbrit võtma. Nagu pangas. Saanud numbri kätte, uurisin, kaua minna võib...

"Enne 9-t ei ole mõtet tagasi tulla."
"Tagasi tulla? Kuhu ma siis vahepeal lähen?"
"Võib minna näiteks kuhugi kohvi jooma..."

Vahva. 8.05 oli mul järjekorranumber olemas, aga endiselt vähemalt tund aega oodata! Võtsin politseinikku nõu kuulda ja käisin hommikust söömas ja ajalehti ostmas. Kell 9.10 venitasin ennast tagasi. Hakkasin vaikselt juba närviliseks muutuma. Olin järjekorras kuues ja asjad ei edenenud kohe kuidagi. Mingil kummalisel põhjusel vahetas üks tuvastamata rahvusest (ei ma ausalt ei tea, kust ta pärit võiks olla) meesterahvas minuga numbreid ja sain äkki viiendaks!

Kümme minutit hiljem olid kõik vajalikud paberid sisse antud, 20 eurot riigilõivu makstud ja üks pahatujuline tädi andis mulle papitüki, millel oli minu nimi.

"See ongi kõik? Ei ole pilti vaja ega midagi?"
"Jah, see ongi kõik. See ei ole dokument. Oma ID kaarti on sul edaspidi ikka vaja, lihtsalt nüüd on sul see ka..."
"Aaa..."

Ilmselt on sellepärast kõik seni minu passi või ID kaardiga rahule jäänud. See välismaalaste dokument ei tuvasta mu isikut ju kuidagi... Ja meelde tuleb üks ametnikutädi, kes ütles, et kui mul seda papitükki ei ole ei tohiks ma siin ei õppida ega tööl käia... Igatahes on ta mul nüüd olemas. Kui teda millekski muuks vaja ei lähe, siis taoliste tädide rahustamiseks sobib see suurepäraselt!