Nii oli selle nädala kolmapäeval meil taas streik. Iseenesest justkui mitte miskit põnevat, aga väärib ometi kommenteerimist. Miks? Sest tegemist oli üliõpilaste streigiga kärbete vastu haridusvaldkonnas, mis tingivad õppemaksude jm ülikooliga seotud kulude tõusu. Streik oli eelkõige riiklike ülikoolide õpilastele, sest neid puudutab see enim. Eraülikoolid olid enne kriisigi kallid...
Nii olid Barcelonas ja Tarragonas ulatuslikud meeleavaldused, mille käigus üliõpilased mõne ülikooli rektoraadi hõivasid ning nii mõnedki neist politsei poolt kinni peeti. Põnev põnev. Mis on aga veelgi märkimisväärsem ja põnevam on see, et ka gümnaasiumid streigis osalesid. Kuidas? Õpilased lihtsalt ei läinud kooli! Streik!
Kolmapäeva hommikul kui äi mind kooli ees maha pani, jäi ta hetkeks koolibussist väljuvaid õpilasi vaatama ja küsis, rohkem iseendalt kui minult: "Näis, kas meie tütar on nüüd siis ainuke, kes streigib...". Tõesti, kool oli tavalisest tühjem, aga suurem osa õpilasi oli siiski kohale tulnud, sest nende vanemad ei näinud põhjust, miks nad koju peaksid jääma.
Pärastlõunal ämmaga rääkides tõstatasin teema. Tahtsin teada, kas ta tõesti arvab, et see, kui tema tütar tavalisel koolipäeval koju jääb, keskpäevani magab ja ülejäänud päeva teleka ees veedab, on streik. Ja ta arvab! On küll streik! Ta oli nii veendunud, et hakkasin korraks isegi kahtlema. Aga järgmisel päeval kuuldes, et mu mehe õel oli streigi päeval hoopis eksam olnud, milleks ta ette ei olnud valmistunud, hülgasin kõiksugu mõtted gümnaasiumiõpilaste streigi õigustatusest. Mis streik?! Lihtsalt vabandus, et mitte kooli minna.
Aga fakt, et vanemate meelest on igati normaalne, et nii noores eas juba streigitakse, paneb mõtlema...
No hay comentarios:
Publicar un comentario