Teil seal Tšehhoslovakkias...

Teada on, et hispaanlased ei ole geograafias just kuigi tugevad ja katalaanid ei ole selles suhtes kahjuks erand. Esimene kord, kui minu suvine silmarõõm (kellega me nüüd nii enam-vähem koos elame) küsis, kas Eesti on kuskil Kesk-Euroopa kandis, mõtlesin, et pole hullu, ju ta ajas Slovakkia või Sloveeniaga segamini (need on katalaani keeles vastavalt Eslovàquia ja Eslovènia). Nüüdseks ta juba teab, kus "minu maa" täpselt asub ("Nii kaugel?!?!"), kahjuks aga ei saa seda kõigi kohta öelda, kellega siin tutvunud olen.

Seda, et mind arvatakse Sloveeniast olevat, tuleb võrdlemisi tihti ette. Vahepeal koguni mitu korda pooletunnise vestluse jooksul, sest (olenevalt inimesest) ei ole siin ka kuulamisoskus kohalike eriline tugevus. Rahu ainult rahu, eksimine on inimlik... Esmaspäeval küsis mu korterikaaslane, kes on ise Alicantest, kas ma olin "sealtsamusestki, Tšehhoslovakkiast, pärit".

"Mida?"
"Jah, mu ema ütles, et teil seal Tšehhoslovakkias on rasked ajad. Et sa vaeseke ilmselt muretsed oma pere pärast ja nii..."
"Oota, mida? Ma olen Eestist, endiselt... "
"Aaaa... No ma mäletasin, et kas Tšehhoslovakkiast või Venemaalt."
"Oookei..."

Selline vestlus. Ja neil ei ole üldse piinlik tunnistada, et nad ei tea, et Tšehhoslovakkia ei eksisteeri enam ja et neil ei ole tegelikult õrna aimugi, mis koht see Eesti on. Mõned ütlevad isegi, teatud uhkusega hääles, et nemad ei ole suvatsenud (ega suvatsegi) neid uusi "riigikesi", mis pärast NL lagunemist tekkisid endale selgeks teha. Milleks? Samas ootavad näiteks katalaanid siia Erasmuse raames hispaania keelt õppima tulnud hiina üliõpilastelt, et need teaksid, milline sotsiolingvistiline olukord siinmail valitseb ja endale katalaani keele selgeks teeksid.

Aga Euroopa riigid on ebaoluline pead risustav info? Olgu nii, meil kõigil on oma prioriteedid...