Ma tean, naabrinaine juba ütles

Paljud küsivad, kuidas ma just Masdenverge-nimelisse Kataloonia külla sattusin. Külla, kus elab ainult 940 inimest. Külla, millel ei ole ei randa ega mägesid. Külla, kus kõik teavad kõike ja kõiki... Ükski turist ei oskaks siia omal algatusel tulla, ma usun. Aga kuna keelelaagreid korraldatatkse nimelt selles pisikeses külas, siis siia ma jõudsin. Ja siin ma nüüd olen.

Pikk blond tüdruk on sellises külas paratamatult tõmbenumber. Esimesed kuud, kui ma majast välja läksin, jäid kõik, kellest möödusin, mind üksisilmi vaatama. Ebamugav? Jah, väga! Liikusid erinevad kõlakad selle kohta, kust ma pärit võiksin olla. Oli neid, kes arvasid, et Saksamaalt, aga ka neid, kes mind prantslannaks pidasid. Mõned arvasid suisa, et venelanna... Keegi ei pannud täppi. Ei imesta. Eesti on ju nii pisike ja kauge koht.

Mingi aja pärast hakkasid jutud liikuma. Tüdruk on eestist ja üks küla poiss on ta kodustanud. Ämm sai igasugustele põnevatele küsimustele vastata, aga kuna talle see minu ümber tekkinud intriig veidi nalja tegi, siis ei kiirustanud ta mitte nende kahtlusi hajutama. Las murravad pead! Kohati tekkis seetõttu muidugi päris koomilisi olukordi:

"Ma tahtsin küsida, kas Rumeenias on talved väga külmad."
"Ma ei tea, olen ainult suvel Rumeenias käinud..."
"Oot, sa ei olegi rumeenlanna? Keegi ütles mulle, et oled..."
"Eiei, sa ajad mu kellegagi segamini."

Rahvus ei ole loomulikult ainuke, millest siin räägitakse. Kõik teavad, kes kellega käib, kes abielluma hakkab, kes last ootab, kes haigeks on jäänud... Ja seda, kas keegi saab elukaaslasega hästi või halvasti läbi teatakse ka. Miski ei ole saladus! Üks sõbranna on mulle korduvalt öelnud, et nii kui nad mehega kodus tülli lähevad on see tervele külale teada.

Kõige kummalisem komme selles külas on kõige teatamine valjuhääldite kaudu. Esimene kord ei saanud ma aru, mis toimub. Kas keegi annab mingit häiret? Kas midagi on juhtunud? Ei, nad kõigest teavitasid elanikkonda, et kalurid olid suure saagiga tagasi tulnud ja alates kella 18-st saab kala osta. Tore! Ma ei olekski muidu teadnud, millal poodi minna! Teavitatakse ka teistsuguseid asju. Näiteks seda kui keegi abielluma hakkab. Vahva!

Aga peab ütlema, et kui esimene kord valjuhääldi vahendusel kuulsin, et keegi surnud on ja mis kellast kaastunnet avaldama saab minna, jäi kuidagi kole tunne hinge. Kas sa ise ei saagi otsustada, kellele sa pereliikme surmast teada tahad anda? Siin mitte. Kõiksuguseid teadaandeid juhatab sisse muusika. Olenevalt teate sisust. Paraku ei tundu see mulle mitte alati kohane... Nii olin siiralt üllatunud, kui surmateadet juhatas sisse võidukas laulujupike. Nagu oleks midagi saavutanud...

Nii need asjad siin igatahes on. Lihtsad ja keerulised korraga.