Täna hommikul rongiga L'Aldea nimelisest külast Tarragonasse sõites, mõtlesin kõigile neile, rohkemal või vähemal määral kummalistele, seikadele, mis mulle poole aasta jooksul Kataloonias osaks on saanud. Kohati on need lausa sürreaalsed olnud... Olen ennast mitmel korral tabanud mõttelt, et Eestis selliseid asju küll ei juhtuks. Ja nii otsustasingi kõik kirja panna. Nii lihtsalt. Teine põhjus, miks ma nüüd äkki, ühel heal päeval, blogi tahan kirjutama hakata, võib olla see, et minu kursaõde Poolast teeb sama. Katalaani keeles kirjutab oma kogemustest Tarragonas. Äkki ma olen lihtsalt kade, mine sa tea. Olgu kuidas on, aga blogi on nüüd alustatud.
Sissejuhatuseks peaks vist ütlema, et tulin Tarragonasse eelmise aasta augusti lõpus. Huvi katalaani keelt edasi õppida oli suur, ja soov ühes keelelaagris tutvutud noormehele lähemal elada ehk veel suuremgi. Nii olingi Barcelona lennujaamas kahe kohvri ja meeletu entusiasmiga, et uus ja põnev elu juba algaks. Nüüd, pool aastat hiljem, tunnen kohati Eesti rahulikkusest puudust. Siinne elu on nii palju kiirem ja närvilisem, et mõnikord tahaks aja lihtsalt seisma panna, et Kohukest süües telekat vaadata... Aga ei saa. Ja kohukesi siin nii kui nii ei ole.
Nii, nüüd on tutvustav osa enam-vähem olemas. Eks infokilde tuleb hiljem juurde, aga raamistik on nüüd paigas.
Tagasi algusesse. Tulin rongiga Tarragonasse, et praktikale minna. Meil siin on magistriõppe lõpetamiseks kohustuslikud 350 tundi praktikat. Alustasin eelmisel nädalal Tarragona linnavalitsuse keelepoliitika osakonnas (SPLAT) ja olen seni põhiliselt väljaminevate tekstide parandamisega tegelenud. Tuleb välja, et linnavalitsuse ametnikud ei ole oma keeleoskuses piisavalt kindlad, et kirjad ja muud üllitised lihtsalt teele saata, enne peab need üle vaatama. Vigu on igasuguseid, alustades õigekirja ja lõpetades lauseehitusega, aga neid on alati. Veatuid tekste ei ole ette tulnud. Olgu, tegelikult on ju hea, et nad näiteid vigaseid plakateid kuhugi üles ei riputa, aga kas tõesti on nii keeruline neid ise hästi kirjutada? (Kui mõni nüüd siinkohal mõtleb, et vaat', kes räägib, enda eesti keel on ka kehvapoolne, siis jah, komade panek läheb aasta aastalt keerulisemaks... Eks see on see vanus, asjad lihtsalt unuvad ära...)
Minu ülemus linnavalitsuses on umbes kolmekümneaastane ülisümpaatne neiu, kes omab katalaani keeles mag. kraadi ja on lisaks eraldi tekstide parandamist õppinud. Vahva, onju? Saan igasuguste keelt puudutavate küsimustega alati tema poole pöörduda, ta teab kõike ja oskab väga hästi seletada. Hämmastama paneb vaid see, et ta on minult kolm korda küsinud, kas eesti keel on vene keele moodi. Ja kolmel korral olen ma talle seletanud, et eesti keel ei ole indoeuroopa keel, aga vene keel on; et eesti keel on soome-ugri keel, aga vene keel hoopis slaavi keel. Lihtne? Vist ei ole, sest ta küsib ikka uuesti. Tegelikult ei peaks vist imestama, sest kui juba siinmaal tunnustatud keeleõppejõududele ei suuda selgeks teha, et eesti keel ei ole vene keel, siis ei ole keskmisele katalaanile/hispaanlasele selles üldse mõtet rääkida. Pole ju tegelikult oluline ka, nii kui nii oleme kõik Idast :)
Järgmise korrani!!!
Väga vahva, et sa blogi pidama hakkasid. Nauditavalt ja ladusalt kirja pandud jutt.
ResponderEliminarJärge ootama jäädes