Koorida ploom ära?

Asi, mis mulle siin elamise juures hirmsasti meeldib, on värskete puu- ja juurviljade mitmekesisus. Ja see, et nad on suures enamuses kohalikku päritolu. Väga mõnus on hommikuti Kanaaridelt pärit banaani või kellegi aiast nopitud viinamarju süüa ja Valencia apelsinidest mahla teha. Viimasel ajal ostan praktikalt tulles ühest pisikesest puu- ja juurviljapoest ülihäid kollaseid ploome. Selliseid magusaid ja mahlaseid. Ühesõnaga, olen vääääga rahul.

Kummaline on aga kohalike komme kõikvõimalikud nii puu- kui köögiviljad ära koorida. Olgu, mulle ka ei meeldi viinamarjaseemned. Nopin need enamasti välja. Aga viinamari ära koorida? Või ploom? Veidi ülepingutatud... Lõpuks jääb sulle mingi ebamäärane löga kätte, mis näpud koledaks ja kleepuvaks teeb. Kuidas see enam mõnus saab olla?

Köögiviljadega on asi samasugune. Kurki koorin isegi teinekord ja suvikõrvitsat ka, aga roheliselt sibulalt 4 kihti maha tirida, enne kui ta potti pistan, oleks ilmne liialdus. Siin on see aga kombeks. Paar kuud tagasi kutsusime sõbrad enda juurde õhtust sööma. Tegime juurvilja-woki. Olin just lillkapsa ära pesnud ja näksisin seda natuke.

"Kas sul on kõht nii tühi?"
"Ei ole, mulle lihtsalt maitseb lillkapsas."
"Aga sa sööd seda ju TOORELT!"
"Jah... Nii ongi parem... Tahad ka?"
"TOOREST??? Ei ma ei usu, äkki võtab kõhu lahti..."
"???"

Aga carpacciot ja muidu pooltoorest liha söövad nad küll...

Alguses oli mul veidi piinlik kui kõik mind vaatama jäid, kui terve ploomi kõhkluseta suhu pistsin. Ma ei koorinudki seda ära? Eiei, ma ei näe sellel mõtet. Nüüd olen veendunud, et nemad on kari veidrikke, kes kummalistest kohtadest pisikuid ja batsille otsivad. Mina olen maatüdruk ega põe üldse!